Ultravasan 2016 - teine suusamaraton joostes

Kui teile meeldib sügisene Eesti Maastikumaraton või kevadine Otepää-Elva 23 km siis Ultravasan pikemal distantsil (90 km) ühendatakse mõlema raja raskus ja ilu. Huvilistele isutekitamiseks raja lühikirjeldus.

Rajaprofiili iseloomustaks mälu järgi järgnevalt:

Alustuseks 4-5 km järjestikust tõusu mille käigus võeti soojenduseks 150 tõusumeetrit. Edasi jätkus laugem, aga kergelt tõusva profiiliga kruusasem metsavahe tee, mis vaikselt üles alla jõnksutades lisas veel 50 tõusumeetrit jõudes raja kõrgema punktini. Seejärel suundus rada mööda raba ja metsateid vaikselt allapoole.

Jooksusõbrad soojendusjooksul tõusu proovimas

Minu jaoks oli uudne kogemus joosta rabas allamäge ja ka tõuse. Eesti oludes oled harjunud, et raba ja vesi on ühel tasapinnal. Aga just Rootsi mägine rabamaastik pakub sellist mitmetasandilist rabarada. Kaljunukid tekitavad kaskaadi ja joostes näed, et kümmekond meetrit edasi jätkub raba edasi meeter poolteist madalamal tasandikul.

Rabaradade järel jätkus juba tehnilisem singel mööda juurikast ja kivikülvist maastikku. Ikka üles ja alla halli samblaga kaetud kivimürakate vahel. Vahelduseks mõni pehmem rabatee või siledam laudtee.

Teine neljandik möödus mööda punase graniitpuru ja kividega kaetud metsateed. Rada lähenes aeg-ajalt autoteele ning möödus ilusatest rabajärvedest. Poole maa tähise järgselt ületati autotee ning peale mõnda asfaldilõiku algasid kruusasemad järsemad laskumised allapoole.

Kolmas neljandik meenutas Tartu jooksumaratoni rada. Just pehmemat lõpuosa oma tõusudega üles ja alla. Mingi hetk suubusid lühema ja pikema maa jooksjad ühele rajale kus siis koos läbiti nii singleid kui metsaradu.Tõusu ja langusnurgad olid võrreldes Tartu jooksumaratoniga päris teravad ning pikad. Mitmelgi tõusul tuli tahtejõud kokku võtta, et joostes tõusu harjani kesta.

Viimased 20 kilomeetrit kulges rada mööda kõvaks tallatud liivast metsarada. Tõuse ja laskumisi jätkus viimase kilomeetrini. Vaid viimased 500 meetrit on lauged ning saab kiirendada asfaldil päästva lõpujooneni.

Rada on kokkuvõttes väga vaheldusrikas ning pakub ilusaid vaateid. Kõik tõusud on joostavad. Kuigi tulenevalt nende pikkusest paljud jooksjad valisid teises pooles säästlikuma tõusudel kõndimise. Kodulehel kuvatav langev rajaprofiili pilt on natuke eksitav. Mu kell registreeris rajal üle 1000 tõusumeetri ning lauskmaad oli kokku ehk 10 km jagu. Ehk.

Kahjuks jooksupäeval vihmasadu varjutas võimalikud ilusad vaated

Rajateenindus oli hästi korraldatud ning jooksu ajal jäi mulje, et joogipunkte oli rohkem kui iga 5 km tagant. Ametlikes toitlustuspuntides pakuti rikkalikku valikut (sisult supp, praad ja magustoit ning kõikvõimalikud näksid).

Rada on üldiselt asfaldisussiga joostav. Vihmane ilm oli muutnud vaid mõned metsatee osad porist libedaks ja kus oleks soovinud paremat pidamist.

Enda jooksust mõned märksõnad

Alustasin rahulikult. Esimese poole (45 km) jooksin ajaga 4.13. Ei olnud kerget tunnet aga ka mitte midagi hullu. Teise poole proovisin joosta tõusvas tempos. See ka napilt õnnestus kuni kusagil 25 km enne lõpujoont taas pistev valu kõhus tõmbas järsult kriipsu peale jooksuplaanidele.

Valusööstude vaigistamiseks tuli aeg-ajalt jääda seisma ning teha vaikseid kõnnipause. Nii kulges järgnevad 6-7 kilomeetrit – sörk 7 minuti tempos vaheldumisi kõnniga. Motivatsioon oli täiesti läinud. Mõttes liikusid ultrajooksuga lõpparve tegemise plaanid. No kui kõht ei lase joosta siis mis ma jaman. Omast arust olin teinud kõik selleks, et mitte siia punkti jõuda. Kogu esimese poole olin liikunud kergel süsivesikujoogil ning mõni lonks vett vahelduseks. Küll tegin poolel maal natuke kangema segu, et teist poolt oleks parem põletada. Aga ei usu, et toidus oli see kord küsimus. Tõenäoliselt oli kiire jooks mäest alla see, mis seedeorganid vastu ribisid ära klobis.

Umbes 15 kilomeetrit enne lõppu proovisin vaikselt jooksusammu endast välja meelitada. Tasapisi viisin kiiruse tagasi 6 minuti temponi ja siis vaikselt tõusvas joones edasi. Õrn valu andis tunda kuid ei seganud jooksmist. Aegluubis hakkasin taas aeglasematele jooksjatele järele jõudma ning alustuseks võtsin kõik tõusud kergelt joostes. Valdav osa kõndis, mis tekitas mulje suhteliselt kiirest liikumisest ja oli hea motivaator. Järk-järgult kerisin tagasi jooksu 5+ minuti tempole. 10 km enne lõppu vaatasin, et kui suudan hoida umbes 5 minuti tempot, siis jõuan 8.45 lõpuaega. Otsustasin riskida ja hakata püüdma tagasi kaotatud kohti ning aega. Endalegi üllatuseks kestsid jalad üllatavalt hästi ning tahtejõu abil sai võetud kõik tõusud. Jalas rammu jätkus. Lõpuosaga sai 6-7 kohta tagasi võetud. 5 minuti tempo oli selline, kus keegi enam tuulde haakida ei tahtnud. Lõpuaeg 8:45:02 andis tagasi hea tunde. Lõpp hea, kõik hea.

Õppetunnid jooksust

Jooksu kulg näitas, et kui lasta valul maha rahuneda on võimalik end laugemal maal taas jooksma saada. Ultras on piisavalt aega kosumiseks. Tuleb vaid olla kannatlik.

Jooksu kulg näitas, et tehniline maastik ja allamäge jooks sobib mulle paremini kui kõval lauskmaal kulgemine. Tehnilisemad rajalõigud olid kohad, kus suutsin kerge vaevaga teistest kiiremini liikuda. Eks sellel on ka oma hind. Pean jalad saama veel tugevamaks, et ära kannatada suuremad kogused tõuse ja langusi. Järsud ja kõva pinnasega langused jooksu teises pooles on endiselt mul nõrgaks kohaks. Ei suuda veel leida lõpuosaks pehmet rulluvat sammu. Peab edasi õppima ja katsetama.

Nagu olin eeldanud võin jahedamal temperatuuril võin liikuda päris vähese vedeliku ja energia pealt. Selle korra jahe ilm alguses sobis ideaalselt. 8,5 tunnise jooksu vältel tarbisin suurusjärguna kokku 800-1000 kilokalorit ja umbes 2,5 liitrit vedelikku. Kiireks jooksuks on seda vähe kuid pikemaks ultraks vajalikuks 5-6 minuti tempos liikumiseks tundub et piisab. Organism saab selleks kiiruseks rasvavarudest piisava energia kätte. Annaks edaspidi vanajumal vaid jahedat ilma.
Teisalt minimalistliku joogi ja söögiga treeningud on aidanud sammu õiges suunas edasi. Organism on muutunud säästlikumaks.

Kokkuvõtteks. On vaja valusaid tagasilööke, et minna edasi tugevamana. Panin sellest jooksust kõvasti eneseusku tallele. See vana romu liigub siiski.

PS. Paar olulist fakti lõpetuseks.
Ranno Erala tegi superjooksu ja võttis maailmatasemel konkurentsis 6. koha. Hoian pöialt, et tal õnnestub hilissügisel teine kavas olev jooks.
Kristjan Enno tegi pikemas ultras debüüdi ning tegi seda korraliku ajaga 8.19. Loodan, et Kristjan proovib ka edaspidi aeg-ajalt ultrat. Algus on igatahes tehtud.