Jooksusõbra tee I

Kui kaua peab jooksma, et leida lõpuks oma tee? Oma kulgemise ülestähenduste kildude põhjal hakkan tasapisi mõistma milline on minu kui jooksja tee. Esimesed ülestähendused sellelt teelt.

Minu kulgemine ei ole võistlemise tee.

Võistlemise tee valimisel ja edasi minnes jõutakse organismile kasu teelt kahju tekitamise rajale. Võistlemise teel iga järgneva kasuga kaasneb järjest suurem kahju.

Võita ei ole võimalik ilma kaotajata.
Võistlemise teele asumisel astume ühe jalaga ka kadeduse teed.
Võistlemise teele asudes kasvab meis isekus.
Teistmoodi ei ole võimalik võita.

Võistlemise tee ei rahusta meelt.

Püüdes kiire jooksu poole püütakse ajutist.
Kiirus on alati lühiajaline ja kaduv.
Keegi ei jookse kiiresti igavesti.

Meistriteks nimetavad ennast paljud.
Vähesed meistrid õpetavad mittevõistlemise teed.

Liigne puhkus muudab nõrgaks.

Liigne harjutamine murrab nõrgaks. 

Seetõttu eelista keskteed.

Minu samm on madal samm.

Ei jõua keegi kaua kõrgel pöial joosta.

Minu samm on lühike samm. 

Ei jõua keegi kaua pika sammuga joosta.

Minu samm on kerge samm. 

Peatselt lõpeb jaks sel, kes jõuga jookseb.

Täiusliku tehnika saladus peitub liigse vältimises. 

Kerguse saladus peitub jõus ja lõtvuses.

Minu kulgemise tee on metsateel.
Käänakud, künkad ja juurikad on minu õpetajad.
Nemad aitavad mul arendada jõudu, osavust ning teravdada meelt.

Üksi harjutades on võimalik õppida kuulama ennast. 

Koos harjutades on võimalik õppida teistelt.

Täiuslikuks teadmiseks on mõlemat allikat vaja.

Ei ole õiget või valet teed. Igaüks valib oma tee.