150 tõusumeetrit ja 200 langusmeetrit maratonidistantsile ei ole iseenesest palju kuid kõrguste vahe ca 50 tõusumeetrit on eestlase jaoks tuntav. Isegi kui see jaguneb 5 km peale. Aeglaselt kuid kergelt tõusvalt kulgeb Genfi maratoni esimene profiil saavutades 18 km oma kõrgeima tipu. Edasi läheb jooksurada allamäge ning teises pooles on kaks paarikilomeetrist tuntava laskumisega lõiku. Rada on tuultele avatud ning tuuline ilm muudab maratoni läbimise oluliselt raskemaks.
Klassikalist majade vahel kulgevat linnamaratoni ei maksa Genfist oodata. Enamik jooksurajast asub linnast väljas rahulikus maapiirkonnas põldude ja viinamarjaistanduste vahel. Vaid lõpukilomeetrid kulgevad kesklinna piirkonnas ning lõpujoon asub südalinnas järve kaldal.
Genfis maratonialas uudistamas purskaevu
Kui tavapärasel aastal eksib Eestist Genfi maratoni jooksma mõni üksik jooksja siis sel aastal oli eestlaste esindatus kohapeal suurem. Nimelt korraldas Sporttravel ühe kevadistest maratonidest Genfi ning mul õnnestus grupiga viimasel hetkel liituda.
Grupiga koos liikumisel on omad plussid ja miinused. Aga mõnus seltskond kaalus üles kõik miinused.
Minu eesmärk ei olnud tegelikult joosta järjekordset linnamaratoni, neid on elus juba piisavalt läbitud, vaid plaaniga teha mahukas nädalavahetus korralike mäetreeningutega. Genf on piiratud kolmest küljest prantsuse mäenukkidega, mida kavatsesin maratonist vabadel päeval uudistada.
Kahjuks ilusatel plaanidel on tavaks jäädagi ilusateks plaanideks. Esimese (reedese) tõusutrenni rikkus ära stardilennu edasilükkumine ehk kavandatud lõunase maandumise asemel jõudsime kohale alles õhtu eel. Kuna lõuna pool läheb järsult pimedaks asendus jooksutrenn reisiväsimusest väljamagamisega.
Laupäeval sai hoolimata vihmasest ilmast, sel ajal kui teised uudistasid Montreaux-i vaatamisväärsusi, võetud ette mäetrenn. Rahulikult tibutavas vihmas 9 km ülesmäge ja siis tuldud teed alla tagasi. Minusuguse jooksuharrastaja jaoks pole midagi paremat kui rahulik jooks üles ja vaba langusega alla. Tegu ei ole niivõrd füüsilise kui just vaimule ergastavalt ja avardavalt mõjuva kogemusega. See on midagi, mida ei saa sõnades edasi anda. Seda saab vaid kogeda.
Pool tõusust joostud
Pühapäevane maraton oli pika treeningu eest. Esimese poole katsusin joosta tempokamalt. Sattusin juhuslikult itaallaste punti ning nende tuulevarjus oli hea kulgeda. Nad liikusid kiiremalt kui mul oli algselt kavandatud jooksutempo. Samas kui oli valida kas murda tuult või liikuda kiiremalt tuulevarjus ei olnud raske valikut teha. Poolel maal, kui algas laskumise osa tõmbasin tempo alla ning kulgesin olulisemalt rahulikumalt edasi. Eelmise päeva väsimus andis tunda ja pulss ronis üles. Ei tahtnud, et trenn muutuks liialt kulutavaks. Hetkel siiski käsil rahulik põhja ladumise aeg. Viimased 10 km tõmbusid jalalihased kangeks ning kuidagi sörkides jõudsin kavandatud 3.30 lõpuajaga üle finišijoone.
Olümpiamuuseumis ei suutnud me vastu panna kiusatusele ja tegime pilti koos jooksulegendidega
Ultrajooksuks vajalik duubel nädalavahetusel tehtud ning 70 km kogutud.
Esmaspäeval sai lõpetatuseks uudistatud Chamonix-is Mount-Blanc-i ümbrust. Kahjuks oli taevas pilvine ja mägi oma majesteetlikust seekord ei paljastanud. Aga Mount-Blanc-i mäelõhna sai sisse hingatud. Kui tervist ja vastupidavust jagub õnnestub ehk järgmiseks kevadeks CCC või TDS jaoks vajalikud punktid kokku saada ning teha seejärel tutvust ühe UTMB väikeõega. Mägede õhk kutsub.
Ma ei tea kuidas on teiste jooksualade ja õlle suhe aga ultrajooks ning taastav õlu sobivad hästi kokku
No comments:
Post a Comment