Sunday, June 24, 2018

12 tundi rattasõitu - Vätternrundan 2018

Nädal tagasi sai läbitud sõit ümber Vätterni, Rootsi suuruselt teise, järve. Vaimne valmisolek selleks sõiduks saabus umbes neli nädalat enne sõitu, kus treeninguna sai üksinda sõidetud järjest ligikaudu 160 km ots. Sellele järgnev Tartu Rattaralli rahulik läbimine andis vaid lisakindlust. Nii vaim kui tagumik olid sõiduks valmis.

Ja kui vaim on valmis, siis ülejäänud on vaid õnne ja vormistamise küsimus.

Õnne on maanterattasõidus vaja. Suurel kiirusel kukkumine kõval asfaldil on arvestatav risk. Rehvide purunemine on samuti sellisel vahemaal tõenäoline. Et mitte ainult õnnejumalale jääda lootma sai seljakotti ratta lappimiseks pakitud kaks siserehvi ja üks välismantel ning enda lappimiseks sidemeid ning teipi. Seekord õnnejumal soosis ning kumbagi varu ei läinud vaja. Aga varustus on ultra puhul oluline vaimu valmisolekuks seadmiseks. Nagu ka geelid, mis pistsin igaks juhuks seljakotti, juhuks kui peaks tekkima energeetiline madalseis.

Vormistamisest niipalju, et iga läbitud kilomeetriga läks sõit järjest kergemaks. Alguskilomeetrite kanged reiepealsed ja rahulik, isegi mõnevõrra liiga aeglane sõidutempo, olid vajalikud, et saada organism soojaks. Kohe tempokamalt alustada, nagu paljud meie grupist tegid, minu organism ei tahtnud. Las läksid. Mul oli eesmärk mõnusa tundega läbi sõita ja kindla peale lõpetada.

Esimeses teeninduspunktis tekkis Kristoga mõte, et proovime võtta mõne tempokama grupi tuulde, ning vaatame kaua kestame.

See grupi tuules sõit oli omaette kogemus. Grupid, mis tegid tempot, ei soovinud võõraid oma ridadesse. Iga grupi lõpus oli "valvur" kes jälgis et võõraid vahele ei tuleks ning grupp saaks teha oma plaanituid vahetusi. "Võõrastel" oli vaid võimalus istuda selle "valvuri" tuules. Päris tuulevarju see ei pakkunud, kuna "valvur" oli kord ühel kord teisel pool. Samas niipalju oli kasu, et lõigati tuul ära ning kerida oli lihtsam.

Võimalik oli valida erineva kiirusega gruppide vahel ning gruppe tuli pidevalt tagant. Selles mõttes oli see sõit ka üksiküritajale täiesti läbitav. Toidupunktises võisid jääda rahuliku südamega grupist maha kuna teadsid, et tagant tulevad järgmised grupid.

Rahulikult kerides oli aega nautida vaateid, mis avanesid tõusude tippudelt järvele ja maastikule. Samas oli rada piisavalt kerge ning kuigi tõusud olid kohati pikad olid tõsusunurgad lauged ja mõnusalt keritavad.

Minu jaoks saabus sõidu nauditavam osa sõidu teises pooles. Ühelt poolt läks ilm jahedamaks ning sain vedeliku tasakaalu tagasi. Teisalt igas teeninduspunktis sisse kallatud paar mustikakisselli topsi ja kukkel tagasid piisava energiavaru kogu sõiduks.

Rattaultra, mida on Vätternrundani 300 km ring, on organismile oluliselt lihtsam kui ajaliselt samapikk jooks. Tuules rahulik kerimine ning allamäge laskumised võimaldavad piisavalt puhata, et siis tõusud jõuda rahulikult üles kerida. 

Igatahes jättis see sõit meeldiva mälestuse, mida tahaks kas siis samal sõidul või mõnel teisel pikal rattasõidul taas kogeda. Soovitan soojalt. Jüri Sporttravelist pidi ka järgmine aasta minema ning kes soovivad ise sõidule registreerida, siis 5. septembril avatakse registreerimine.


Fotomeenutus stardihommikust. Foto autor Kunnar Zirk

No comments:

Post a Comment