Sunday, February 13, 2011

Mis sunnib tavalist keskealist meest aasta läbi jooksma?

Mu tütar küsis paar nädalat tagasi, miks ma pean nii palju sporti tegema. Jäin vastuse võlgu, kuna ma sellele küsimusele koheselt vastata ei osanud.

Lugesin küünlakuu Tervisplussi numbrist Priit Pulleritsu artiklit „Madin käib omasugustega”. Tabasin äratundmisrõõmu lausest „ ..et naine pärib alatihti, miks peab nii palju trenni tegema” . Artikkel pani mind mõtlema kuidas mina vastaks sellele miks küsimusele. (Sarnased miks küsimusi saaks pärida ka muude harrastuste kohta: miks sulle meeldib ristsõnu lahendada,  kalal käia jne. Arvan, et ka neile on raske üheselt koheselt vastata.)

Minu jaoks sai neli aastat tagasi enese korrapärane liigutamine normaalseks elurütmi osaks. Sama tavapäraseks kui on tööl käimine, söömine või magamine. Alguses spordiharrastus häiris tavapärast pere elurütmi ja sellele vaadati natuke viltu. Samas nüüd ollakse mu harrastusega harjunud kui paratamatusega. Tõsi ta on, et omajagu aega kulub jooksuharrastuse peale. Peamiselt küll õhtuse telerivaatamise ja diivanil lösutamise arvelt. Lisaks kolmandik puhkepäevast. Samas kokkuvõttes on sporditegemine üks päeva kasulikumalt veedetud osa.

Järele mõteldes leidsin neli peamist põhjendust, miks tegelen jooksmisega:
  • füüsiline pingutuse aitab taluda (maandada) tööga tekkivat vaimset pinget
  • järjepidevalt harjutamine treenib tahtejõudu ja õpetab mitte alla andma
  • endale püstitatud eesmärk motiveerib vaeva nägema
Mõned ei armasta üldse jooksmist, kuna see on raske. Olen enda jaoks avastanud jooksmises rütmislisuse ja loomulikkuse, mida ma ei ole kogenud teistes spordialades. See jooksu kerguse kogemus tuli muidugi hiljem. Ka alguses oli mulle jooksmine vaid piin ja katsumuste rada. Aja möödudes pingutamine ja võimete piiride kompimine muutus meeldivamaks. Eriti kui tajud, et harjutamise tagajärjel toimub areng ja näed, et on ka kuhu edasi minna. Millalgi tuleb (loodetavasti mitte lähema kahe aasta jooksul) kindlasti mõistlik piir vastu, millest ei ole mõtet üle minna. Samas lohutan end sellega, et alati saab ala või distansti pikkust vahetada ning alustada taas algusest.

Selge on see, et arenemiseks tuleb näha vaeva ja teha rutiinset tööd. Aga kus ei tuleks. Võrdluse võib tuua näiteks klaverimängu õppimisega, kus arenguks minnakse järjest lihtsamatelt harjutustelt raskematele. Sama toimub ka jooksuharrastuses. Meelis Minni sõnul ei saa minna järgmisele tasemele kui sellele eelnev tase on korralikult omandamata. Nagu klaverimängija harjutab erialaste liigutuste ja oskuste arendamiseks heliredeleid, peab ka jooksja tegema erialaseid drille, et õiged liigutused muutuksid automaatseks ning jooksutehnika areneks.

Järjepidevalt harjutades ka raskemad treeningud tulevad kergemalt ning võistlustel kiirem jooksmine ei ole enam nii väsitav kui kunagi jooksmisega alustades. Peale rasket treeningut on vaim värske ja seda mõnusat väsimust ei saa kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Omast kogemusest võin väita, et mingist hetkest muutuvad trennid kergemaks. Hoolimata sellest, et kiiruste tõustes tegelikult koormused kasvavad.

Mis seal salata, iga spordipisikut sees kandev mees võrdleb enda tulemusi teistega. Samas peamine võistlus käib selles vanuses iseendaga. Noortematega ja elukutselistega ei ole end mõtet kõrvutada. Kui eelmise hooaja parim tulemus saab alistatud, siis on hooaeg korda läinud. Ja selle nimel pingutad. Selles mõttes on hilja alustaval harrastajal isegi lihtsam keskeas motivatsiooni leida kui endisel tipp-sportlasel kellel pole lootuski oma parimaid tulemusi alistada. Selle nädala uudist lugedes, kus üks härra jooksis aastaga 365 maratoni, tegin järelduse, et inimvõimete piire saab nihutada päris kaugele. Tuleb vaid julgeda eesmärke sättida ning alustada sihi poole liikumist.

No comments:

Post a Comment