Sunday, February 27, 2011

Muljeid 2011. aasta Tartu maratonilt.

Mida külma ilmaga selga panna?

Maratoni eelõhtul tegi muret vaid külm ilm. Termomeetri näit alla 20 miinuskraadi tegi ettevaatlikuks. Spetsiaalselt suusariietust ei ole ma ostnud ja hakkama tuli saada tavalise jooksuvarustusega. Ajalehe kasutamine tuulekaitseks ei äratanud erilist usaldust. Hoolimata Pulleritsu soovitusest, et parim ajaleht külma kaitseks on Postimees ning teised lehed ei tööta.

Hommikul sai tehtud valik. Jalga alumiseks kihiks soe õhuke aluspesu, siis lühikesed liibuvad jooksupüksid (strateegiliste koha kaitseks) ja kaks paari pikki liibuvaid jooksupükse. Kusjuures esimesed pikad liibukad olid paksud (fliisiga) ja teine kiht õhukesed. Ülakeha soojas hoidmiseks piisas neljast kihist: õhuke Craft varrukateta jahutav särk (juhtimaks niiskust eemale), siis Craft paks soe pesu (hoidmaks keha soe), pika varrukaga jooksupluus (lihtsalt igaks juhuks kartes, et hakkab külm) ja kõige peale tuulepluus (kaitsmaks tuule eest). Lisaks määrisin jalad kokku Born warm-up soojenduskreemiga. Olen varemgi põlvede kaitseks suusatamisel soojenduskreemi kasutanud. Nüüd määrisin jalad täies ulatuses sh varbad igaks juhuks kreemiga kokku.

Näo kaitseks (põsed, lõug ja ninaalune) kasutasin tavalist hügieenipulka + plaasterdasin igaks juhuks ninapealse ära. Pähe paksem fliisiga jooksumütsi ning buffi näo kaitseks. Suusakinnaste sisse panin teiseks kihiks naiselt laenatud väikse numbriga õhtukesed riidest aiatöökindad.

Kuidas toimis riietus rajal?

Õnneks korraldajate võetud risk õnnestus ja kuigi stardihetkel oli krõbe külm, ei olnud rajal sõita häda midagi. Riietus oli paras ning sõidu ajal hakkas pigem palav kui külm. Stardis oli sõrmedel külm, kuid sõidu ajal töötasid kaks kindapaari üksteise peal komplektina ideaalselt. Õhukesed ümber käte hoidvad töökindad hoidsid ära suusakinnaste hõõrdumise ja lisaks soojale pääsesin ka tavapärastest villidest peopesades. Lisaks sain kinnitust, et ajalehe asemel kõlbavad lisakihiks strateegiliste kohtade kaitseks ka lühikesed liibuvad jooksupüksid.

Toitumine rajal

Energiavajaduse katmiseks võtsin kaasa geele. Pakutavad supid jms on küll toredad, kuid arvasin, et nendest ei saa piisavalt kiiresti vajalikku energiat kätte. Võtsin maratonil 2 punktist alates igas punktis ühe geeli sisse. Esimesed kaks olid aeglase toimega geeli (kuna toitlustuspunktide vahed olid pikemad) ja järgmistes juba kiire toimega. Teeninduspunktides sai piirduda siis vaid sooja joogiga, et vedelikuvarusid tasakaalustada ja geel alla loputada. Kokkuvõttes tulin energiaga välja.

Sõit

Rada oli super ja suusk enam-vähem töötas. Pidamismääre ei pidanud nii hästi nagu lootsin. Järsematel tõusudel, selle asemel, et mäest üles joosta, tuli sageli käärsammu minna. Seetõttu olid ka käed lõpukilomeetriteks tühjad ning paaristõugete asemel sõitsin vahelduvat sammu. Õnneks ei liikunud teised lõpus paaristõugetega palju kiiremini, mistõttu kokkuvõttes väga palju lõpus ei kaotanud.

Kõige rohkem jäi meelde ilus rada ja pikad laskumised. Hooga heas rajas alla tuhiseda oli tõeliselt vahva. Eesmärk aeg alla 5 tunni sai täidetud ja loodan olla taas järgmise Tartu maratoni stardis. Aegade võrdluses hiljem selgus, et startides eespool gruppidest jõuti esimesse vaheajapunkti 15-20 min kiiremini, kui seda õnnestus mul teha viimasest reast startides. Kokkuvõttena oli selle aasta Tartu maraton superüritus.

Mis edasi?

Järgmisel aastal kavatsen osaleda uuesti Tartu maratonil. Tean, et suusatamisega tuleb alustada natuke varem, et ülakeha jõuaks jalgadele järele. Selle aasta suusahooajaga on aga kõik. Tuleb veel maha pesta mustikasupp suuskadelt, mida mulle ühes toitlustuspunktis kaasa kallati ning panna suusad ootama järgmist talve.

Kuu aega on jäänud selle aasta esimese jooksumaratonini. Tuleb katsuda joosta enne seda mõned pikad otsad, et Rotterdamis maratonil kohe esimeses pooles ära ei kustuks.

No comments:

Post a Comment