Otsustasin proovida kuidas keha tuleb toime pikema vahemaaga ning katsetamiseks valisin kodule lähima ehk Laulasmaa Ultra.
Kuigi sellel jooksul selgitatakse parim 211 km jooksus (10 korda läbitakse poolmaratoni pikkune ring) otsustasin algust teha kolme ringiga ehk 63 km-ga. Eesmärk: joosta koos sõpradega, nautida loodust ning saada tagasisidet kuidas keha reageerib.
Etteruttavalt soovin kiita rada ja korraldust. Sellel rajal kas või poolmaratoni läbimine võiks olla iga jooksusõbra "teha vaja" nimekirjas. Kaunis loodus, vahelduv maastik, hea rajateenindus ehk üks hea hingega korraldatud üritus. Minu kalendris leiab kindlasti see jooks tulevikuks auväärse koha.
Pikas maas ei ole määravaks mitte distants vaid valitud kiirus. Nägime rajal mitmeid, kelle kiire algus kustutas nad ruttu. Kogenenud ultrajooksjad võtsid rahulikult - sõid, jõid ja kulgesid rahulikus tempos. Näiteks mitmed minust oluliselt kiiremad jooksjad liikusid kogenenult 6+ minuti graafikus.
Rahulik algustempo võimaldas meil läbida ringid suhteliselt ühtlases tempos ning järjest alla neelata kiiresti alustanuid. Alustasime 2.10 ringiajaga ja lõpetasime viimase 2.30 ajaga. Kokku olime rajal 7 tundi ning jooksu lõpus tundsin end igati hästi.
Mida panin kõrvataha järgmisteks jooksudeks, et kõiki otsuseid tuleb Ultras hinnata pikas vaates. See taktika ja kogemus, mis saadakse lühemal maal, ei oma ultral tähtsust.
Mida õppisin? Esiteks tuleb tõusud võtta rahulikult. Kõndimine tõusudel on ainus mõistlik viis säästa jalalihaseid ja hoida pulssi mõistlikus vahemikus. Selleks, et keha vastu peaks tuleb liikuda valdavalt madala pulsiga rasvapõletustsoonis. Nägin kaaslase peal, kes valis maratonile sobiva pulsi, et lõpus kustumine energiapuudusest on kiire tulema.
Teiseks tundub, et ultras jätkusuutlik jooksukiirus on soovituslikult 1+ minutit võrreldes tavapärase pika otsa kiirusega. Vestlesin jooksjaga, kes alustas tavapärase pika otsa kiirusega ning 2 ringi järgselt tuli tal sein ette. Hea enesetunne saab ultras kiiresti karistatud kui valida liiga kiire algustempo.
Kolmandaks juua ja süüa tuleb pidevalt kuna energiakulu, mis kulutatakse on meeletu. Kolme ringi läbimiseks kulutasin ligikaudu 5000 kalorit. Kahe ringi (maratoni) läbimise järgselt olin juba parajalt näljane. Tagantjärele hinnates oli mõistlik otsus ahmida teise ringi lõpus teeninduspunktis sisse korralik ports sooja suppi. Tundub, et ulrajooksus tuleb kasuks kiire seedimine. Mul oli igatahes oluliselt parem minek pärast supiportsu. Rääkimata meest, koolast, tomatimahlast soolaga ehk kõigest mida teeninduspunktis pakuti. Igas teeninduspunktis üritasin end tankida ja see osutus õigeks taktikaks. Selle tulemusel suutsin vältida nii energia kui vedelikumiinust jooksu vältel. Kogenud ultrajooksja avas jooksu järgselt vestluses, et ultra kohta öeldakse, et tegu on söömise ja joomise üritusega kus vahepalaks vahel natuke joostakse.
Neljandaks on hea ultras leida endale rajal kaaslasi. Mis iganes ette tuleb on mitmekesi lihtsam ning ka seltsis lõbusam. Laulasmaa rada on keerukas ning rajal oli mitmeid kohti kus moraalne tugi ja sõbrakäsi kulub abiks ära.
Aeg omandas ultras hoopis teise mõõtme kui senini olen kogenud. Samas sain kinnitust, et jooksmine 6+ tundi ei ole midagi ületamatut. Hoolimata sellest, et mu viimaste kuude nädala kilometraaz jääb 40-50 vahele pidas keha pikema jooksu kenasti vastu. Jalad olid lõpus ehk natuke kangemad kuid muus mõttes oli jooks kergem kui tavapärane pikk ots.
Üritusest sain kindlasti kindlust ja kogemust järgmisteks pikemateks jooksudeks.
No comments:
Post a Comment