Tark inimene oleks minemata jätnud arvestades tekkinud treeningpausi ja eelnevate nädalate jooksukilomeetreid. Veelgi enam, normaalne inimene ei oleks kevadel isegi mõtelnud sellele jooksule registreerimise peale. Südasuvel 80 kilomeetrit ja 1390 tõusumeetrit - tänan ei.
Samas ostetud maastikusussid ja joogipaun sügelesid testi järele ning nädal alguses, kui Rünnolt sain vastuse, et saan nende auto peale ning korraldajatelt kinnituse, et majutuskohas vabu kohti on, sai jooksmise kasuks valik tehtud. Tegu ikkagi pooleldi Eestis jooksuga . Võnnus (läti keeles Cesis), mis asub Koiva (läti keeles Gauja) jõe kaldal, on eestlased varemgi tegusid teinud.
Reede õhtul kohale jõudes meenutas kohalik maastik vägagi Otepääd. Sai selgeks, et raja läbimise ajalised ootused tuleb ära unustada ja vaadata mis homne toob. Stardikohas, mäe otsas, oli kosutav näha mälestussammast kahes keeles tekstiga „Langenud kangelastele“. Kuhu veel kui mitte sellise mälestusmärgi juurde paigutada ultrajooksu stardi ja finishikoht.
Stardinumbrid õnnelikult käes läks sõit majutuskohta, kohalikus internaatkoolis korralik õhtusöök, õhtune jalutuskäik stardikoha ümbruses ning siis ühiselamusse magama.
Äratuskella tirinani magada ei saanudki sest toas olnud lätlasest pereisa hakkas juba enne nelja kohmitsema. Ju oli ta võistlusärevus nii sees. Igatahes enne viite olime stardipaigas (mida tõestab alljärgnev foto) ning igati traksis, et minna rajale.
Natuke peale kella viite anti stardipauk ning seljas seljakott 1,5 liitri veega, mõned geelid, energiatabletid ja batoonid tagataskus, asusin vastu uuele väljakutsele.
Hommik oli jahe ning esmane kulgemine tundus igati mõnus. Alguses linnavahel mõned kilomeetrid ja seejärel paremale metsa vahele. Hein oli kastest märg. Otsisin pilguga sobiva tempoga kaaslasi kellega koos kulgeda. Vaikselt võtsin oma tempo sisse ja hakkasin ettepoole liikuma. 100 m eespool paistis rahvamassist Rünno neoonvärvis riietus, mille võtsin endale orientiiriks. Vaikselt liikusin oma grupis ettepoole ja võtsin positsiooni gruppi vedava lätlase selja taha. Rada kulges kohe algusest peale metsaradu pidi, mistõttu pidi vaatama palju jalge ette. Igatahes maha vaatamine oli esimene viga. Ma olin lootnud, et kohalikud teavad kuhu kulgevad. Nagu selgus, ei teadnud. Olime suutnud pundiga joosta kusagilt valesti ning kui venelanna avastas, et stopp, siin ta eile kõndis ja see ei ole õige rada, vajutasime pidurit. Lätlased hakkasid uurima kaarti ning otsima teeotsa kust saaks õige raja peale tagasi. Sedasi ekseldes kohtusime juhuslikult autoga mööda sõitvast peakorraldajast, kes tegi suured silmad, et kuidas te nii valesti saite joosta. Näitasime lintide märgistust, mis meid siia oli toonud, kuid see ei olnud vist piisav põhjendus. Igatahes anti meile suund ette, et minge seda teed pidi, pöörake vasakule ja siis saate õigele rajale tagasi. Selgus, et olime samas kohas, kus esimest korda pöörasime asfaldilt metsavahele. Venelanna pani punuma. Lätlased pidasid seal omavahel nõu kuni otsustati, et jookseme mööda rajatähistust edasi.
Kulgesin vaikselt omas tempos rühma etteotsa vedama ja proovisin jälgida jooksu ajal rajatähistust. Kui paaris kohas mööda panin pistsid lätlased kisama ja ma sain tagasi punti joosta. Igatahes saime õige rajaotsa peale ning mina iga korraga selgemaks, et peab olema väga tähelepanelik, et mitte taas valesti joosta. Vaikselt kulgesin omas tempos pundist ninas üle ojade ja küngaste. Esimesel raskel püstloodis tõusul jõudsin ronides järele venelannale. Mäe otsas selgus, et olime jõudnud esimesse teeninduspunkti, mis pidi asuma raja 16 kilomeetril. Küsisin venelannalt, et palju oleme kulgenud. Sain vastuseks, et tema GPS näitas, et oleme juba 27 kilomeetrit jooksnud. Nii et 11 kilomeetrit olime jooksnud alguses soojenduseks lisaks. Pärast lõpuprotokolle vaadates olime jõudnud õigesti jooksnutega ca tund aega hiljem esimesse teeninduspunkti.
Koos venelanna ja paari lätlasega kulgesime edasi. Vaikselt krõbistasin kaasa võetud energiatablette ning rüüpasin seljakotist vett peale. Hea oli teistega koos joosta kuna siis sai aeg-ajalt kaaslastelt infot kui palju ajaliselt ja distantsilt olime kulgenud. Mu pulsikell oli andnud mõned nädalad tagasi otsad ja seetõttu jooksin puhtalt enesetunde järgi omamata ettekujutust läbitud vahemaast ja kulgetud ajast.
Paaris kohas jooksin veel valesti ning pidin rühma hõigete peale tagasi jooksma. Lätlane ei olnud ka kade ja küsis mis mul täna plaanis, kas sada kilomeetrit täis joosta? Ma tagasihoidliku inimesena ei hakanud prognoosima. Igatahes seda ma tean kindlalt, et ühest lätlannast „õnnestus“ mul rajal neli korda mööda joosta.
Vaikselt hakkasime viimaseid jooksjaid kätte saama. Selgus, et alguses tehtud lisaring oli jätnud meid viimastest viimasemaks. Meid vaadati küll imelikult, kui me mööda tormame, et kust me nüüd tuleme. Aga me kulgesime omas tempos edasi ja lõpuks jõudsime rajaosale kus olime hommikul jooksnud.
Enne teist joogipunkti, suusahüppemäe tõusul möödusin lätlaste paarist, kes imestunult küsisid, kas me eksisime taas ära sest me olime tükk aega tagasi neist juba korra mööda jooksnud. Vastasin, et tean vaid alguse lisaringist, kus jooksmine valesti. Pärast teist joogipunkti, suusamäe otsas, suunati, et minge edasi ja pöörake vasakule. Ja siis avanes vaade. Mina ühelpool mäe otsas ja pisikesed täpid rühkimas teisel pool orgu mäest üles.
Korraldajate tehtud pildil paistavad paar asja tegelikkusega võrreldes ilusamad:
pilt on tehtud poole mäe pealt ja hein on niidetud
Iseloomustamaks tõuse võiks tuua Tallinnas vanaka, mida oli siis laotud 2,5 tk üksteise otsa. Igatahes selliseid pikki tõuse mööda suusalaskumise nõlvi sai võetud mitu korda.
Venelanna jooksis eest ära kuna ta oskas väga hästi laskumisi joosta. Samas umbes poole tunni pärast jõudsin taas venelannale järgi. Selgus, et mina oskan lauskmaad ja pikki laugeid tõuse paremini joosta. Igatahes tundus, et tõuse lühikese sammuga joosta oli kergem kui neid käies võtta. Ja edasi liikumise tempo oli samuti kiirem. Sedasi kulgedes läksin teistelt eest ära ja metsavahel kohtasin aeg-ajalt aeglasemalt jooksjaid. Kuigi kõht ei olnud tühi võtsin ette jooksu ajal energiabatooni näksimise. Tundsin, et kere vajab vahelduseks midagi tahedamat. Ime küll kuid väikeste ampsudena ja kaua mäludes on võimalik aeglase jooksu ajal ka energiabatoonist jagu saada.
Energia mõttes tundus kõik olema tasakaalus ning kui tunne läks nagu raskemaks pistsin põske taas ühe energiatableti. Sedasi vaikselt kulgesin mööda Koiva jõe kallast. Vaated olid tõesti ilusad kuid neid ei olnud võimalust palju vaadelda kuna pidi pidevalt jalgesist jälgima. Rada kulges mööda metsarada, kord üles, kord alla. Vahepeal rinnuni heinas ja võsas. Õnneks olid tossud jala peale hakanud. Pidin seetõttu kogu aeg kontrollima kuidas jala maha asetan, et võimalikult vähem valu oleks. Olen täheldanud, et mingi kõvem valu juhib teistelt valudelt tähelepanu kõrvale. Seetõttu ka kõrvenõgeste ja vaarikate varte puudusi paljastel jalasäärtel ei pannud nagu tähelegi.
Halvaks üllatuseks tuli kusagil teise ja kolmanda joogipunkti vahel vee joogipaunast otsa lõppemine. Kuna ei olnud õrna aimugi kaugel olen otsustasin tempot alla lasta ja üritada vaikselt edasi kulgeda. Samas teadsin, et joostes jõuan joogipunktini kiiremini kui kõndides. Kulgesin jooksuga edasi ja mõtlesin mida teha. Palavus tegi oma tööd. Tõenäoliselt oli kell juba keskpäev või natuke rohkem. Millegipärast meenus pidevalt Forest Gumpi filmist lause „Run Forest, run“.
Tegelikkuses on avanevad vaated ilusamad :)
Kõrval voolas vulinal jõgi. Kuid kas sellest riskida juua või mitte ei suutnud otsustada. Lootsin, et joogipunkt ehk ei ole enam kaugel ja proovisin edasi joosta. Kulgenud umbes pool tundi tekkis järjest suurem janu. Tuli hea mõte ja kulistasin alla kaasas olnud vedela geeli ja vedela magneesiumi. Natukeseks nagu aitas. Kulgesin edasi. Samas joogipunkti ei paistnud kusagil. Lõpuks ei pidanud närv vastu ja suundusin jõe äärde. Valisin kivisema ja kiirema vooluga lõigu ning tõstsin mõned sõõmud vett suhu. Mõneks ajaks aitas. Samas asustust ikkagi ei paistnud kusagilt ning liikusin edasi tahtejõu pealt. Aeg ajalt kohasin aeglasemaid jooksjaid kuid ka neil oli tõenäoliselt veel raskem. Nemad kõndisid , mina üritasin vaikselt joosta.
Venelanna ja lätlane jõudsid mulle millalgi metsavahel järele. Uurisin kaugel võiks joogipunkt olla. Nad arvasid, et umbes 5 km kaugusel. See andis natuke lootust ja selge sihi edasiseks. Jooksime pundis edasi, ronisime neljakäpukil üles mööda tõuse ja katsusime saada alla laskumistest.
Lõpuks jõudsime kolmandasse joogipunkti. Ma olin hinnanguliselt olnud veeta tund kuni poolteist. Selles punktis laadisin end kaua. Kõik vedel läks nagu kerisele. Tankisin joogikoti täis ja lootsin, et jõuan selle varuga lõpuni. Lõpuni oli viimasest joogipunktist jäänud ca 20 kilomeetrit. Vähemalt 71 kilomeetrit oli juba seljataga.
Samas kujunesid need viimased 20 km kõige raskemaks. Alustuseks oli joogipunkti järgselt taas pikk tõus, millest ülesminek toimus vaid nelikveol. Tõusul otsisid pilguga puid ja juurikaid, millest end üles vedada. Ülesse jõudnult saime mõne aja pärast metsast välja päikseliste kruusateede peale. Päike lõõmas lagipähe ja väljas oli juba soe. Rada meenutas Otepää kuppelmaastikke. Alguses jooksin aeglaselt kuid mida aeg edasi seda vähem tahtsin päikse käes joosta. Vilus veel, kuid lõõskav päike oli liig. Lisaks hakkas, tõenäoliselt viimases teeninduspunktis söödud apelsinilõikudest, jooksu ajal pistma. Ja valu andis järele vaid kõndides. Kolm jooksjat, kellest olin enne viimast teeninduspunkti möödunud, läksid minust mööda ja varsti ma neid enam ei näinud. Nii ma siis kulgesin, aegajalt üritades joosta ja lonksates seljakotist vett. Tunni ajaga, umbes kümne kilomeetriga, olin taas kogu vee ära joonud. 10 kilomeetrit oli veel jäänud. Mõtlesin mida teha. Ei osanud arvestada, et organism nii palju vedelikku tahab. Tunni ajaga kulu 1,5 liitrit.
Rada läks taas suusamägede alt mööda. Rahvas pidutses ja oli rõõmus, inimesed suplesid vees ja tundsid soojast suvest rõõmu. Suusamäe all märkasin jõe ääres saunahoonet. Mõtlesin, et lähen uurin kas saan saunast vett. Saunauks oli lahti ja kedagi ei olnud. Sain taas täita oma pauna. Teine vedel energiakeel sisse ning mõnusa seljakotis kostuva loksumise saatel asusin edasi teele.
Enam tõuse jalad joosta ei tahtnud. Veel vähem tahtsid nad mäest alla minna. Laugematel kohtadel üritasin taas teha jooksusamme. Õnnestus vaikselt joostes püüda kinni veel mõned kõndijad. Huvitav oli vaadata kuidas hoolimata kuumast ilmast hakkas kätele tekkima kananahk. See oli märk lähenevast energiapuudusest. Imestan isegi kuidas nii väikse lisaenergia tarbimisega raja olin läbinud: kokku kaks vedelat energiageeli, poolteist energiabatooni, umbes 7 energiatabletti, joogipunktides mõned energiajoogi- ja coka-cola topsid. Ülejäänud tuli kõik sisemiste energiavarude arvelt. Sedasi vaikselt joostes-kõndides lähenesin Cesisele. Kui rada kulges juba äärelinnas teadsin, et lõpuni on 3-4 kilomeetrit.
1,5 kilomeetrit enne lõppu oleksin taas jooksnud valesti. Valisin loomulikult pöördekohast allamäge viiva suuna, mitte ülesmäge viiva asfalttee. Rajamärgid läksid mõlemas suunas. Õnneks oli üks vanem mees, rinnanumbri järgi kohalik lühema maa jooksja, pöördekohas suunda näitamas ja karjus midagi läti keeles. Vaatasin talle otsa ja ütlesin vene keeles, et vabandust, kuid ma ei mõista läti keelt. Siis ta seletas, vene keeles, et mine mäest üle ja vasakule, siis orust läbi ja jõuadki lõpuni. Küsis veel, et kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist. Imestades mu hea venekeele oskuse üle lõi ta silm äkki särama ja ütles „Tere!“. Ma andsin talle sõbralikult kätt ja ütlesin vastu „Tere!“ . Jätkasin jooksu kõndi lõpujoone suunas. Tõuse jooksin niipalju kui suutsin. Kui väsisin siis vahepeal läksin kõnnile üle. Lõpusirgel linnas finisjoone suunas pöördudes katsusin joosta. Hea tunne oli kui sain üle lõpujoone. Emotsioon oli võrreldav esimese maratoni lõpetamisega. Olin pisarateni liigutatud et ära tegin. Kokku tuli vähemalt 91 kilomeetrit ja ajaliselt olin rajal 10 tundi ja 40 minutit.
Mardiga tagasiteel arutasime, et kuigi täna on mõte, et enam seda katsumust ei taha korrata, siis ei ole üldse kindel, et kunagi tulevikus ei võiks meel muutuda. Eeldusel, et joogipunkte pannakse lisaks ja rajatähistus tehakse paremini. Samas eks esimene kord ikka korraldada keerukam ning arvestades raja kulgemisi kohti (kohati suvaliselt läbi metsa) ega seda pikka maad nii lihtne tähistada olegi.
Tänud Rünnole, Mardile ja Siretile kannatlikkuse eest, et eksinud kaaslase ära ootasid. Olite väga hea reisiseltskond.
No comments:
Post a Comment