Saaremaa kolmepäevane laager

Sissekanne treeningpävikusse.

Septembri keskpaigast, pärast Tartu rattamaratoni lõpetamist, otsustasin teha ühe treeningtsükli valmistumaks novembri aluses toimuvaks pikaks jooksuks. Üks nädal sissejuhatuseks, siis kolm tõstist töönädalat ja kaks nädalat taastumiseks enne võistlust. Põhirõhk oli treeningnädalatel nädalavahetustel, kus üritasin teha mõlemal päeval rahuliku pika krossi.

Nädalalõpus toimunud Saaremaa kolme päeva jooks sobis ilusaks punktiks kolmenädalasele treeningtsüklile. Osalesin üritusel esimest korda ja paljuski sai sinna minek ette võetud treeningkaaslaste kutsel. Tänusõnad Annikale, kes kogu logistika ära korraldas.

Pange tähele jooksu algusaastat

Esimesele päevale (reedele) kavandatud 10 km mõtlestin võtta kiirema tempokrossina. Seejärel teha laupäeval mahupäev (umbes 30 km) ja viimasel päevale jätta rahulik taastav kross. Ilmaprogoos pühapäevaks lubas esimeseks kaheks päevaks ilusat ja viimaseks koledat ilma.

Reede

Kavas 10 kilomeetrit. Mis tempoga jooksma lähen? Ei osanud arvata, mis olukorras organism on. Nädala alguses kergelt tulnud fartlek oli tekitanud tunde, et mingi jooksuvorm hakkab tekkima. Samas kiiremaid jookse 4:30 tempost ei olnud teinud.

Stardis hoidsin end tagasi ja proovisin leida mingi mugava kiiruse. 40 minuti alistamisplaanidega jooksjad läksid kiiresti eest ära. Jooksin tunde järgi. Kell näitas 1 km vaheajaks tempot mõni sekund alla 4 minuti. Olin üllatunud, et keha oli sellise kiiruse sisse võtnud. Mõtlesin, et proovin hoida tempot 4 minuti kanti senikaua kuni suudan. Madis jõudis mulle ukmbes 2 kilomeetril järele ja koos kulgesime edasi. Tal oli kavas teha tõusvas tempos jooks.

Hakkasime tasapisi eesjooksjaid kinni püüdma. Poolel maal asuvas joogipunktis jäin korra seisma, et vett juua. Madis läks oma teed. Ajasin end uuesti liikuma. Enesetunde põhjal tundsin, et Madise pakutud kiirus alla 3:55 ei olnud mugav, ja jätkasin kulgemist edasi 4+ minuti tempos. Teises pooles jooksin mööda nii mitmeskti tuttavast, kes vormi mõttes arvasin, et on oluliselt tugevamad, kui mina. Pole sel aastal ju süsteemselt jooksutulemusele suunatud trenne rohkem kui viimasel kolmel nädalal.

Lõpuaeg sekundid 40 minuti peale oli meeldiv üllatus. Jooks toimus pulsi mõttes anaeroobses tsoonis kuid napilt alla 90% maksimumist. Seetõttu jooks tuli mõnusa tundega ja jalgad pidasid kenasti vastu. Esimene päev näitas, et jooksuvorm pole pärast kahte vaheaastat väga suurt langust teinud. Hea seegi.

Laupäev

Hommikul kerge 20 minutit sörki, seejärel hommikusöök ja sõit Sõrve säärde. Olin pannud endale selga Tartu jooksumaratoni tempomeistri särgi. Kavas oli rahulikum tempokross ja seetõttu 4:30 tempot tähistav särk oli igati sobilik. Stardis leidsin endale mõned kaaslased, kes olid valmis minuga samas tempos jooksma ning teine jooksupäev sai hoo sisse. 4:30 tempot suutsin hoida vaid alguskilomeetritel. Edasi kulges rada kergelt allamäge ja tahtmatult tulid kilomeetri vaheajad 4:25-4:27 vahele. Ilm oli super – tuulevaikne ja päikseline. Kaaslased ei kurtnud kiirema tempo üle ja vaikselt kruttisime ühtlases tempos. Viimased kilomeetrid lisasime natuke kiirust juurde. Jooksu lõpetasin mõnusa kerge tundega.

Kella järgi vaid viimane 1,2 kilomeetrit oli läinud õrnalt õigest (aeroobsest) pulsitsoonist välja. Muus osas läks trenn täkkesse. Taastumiseks väike sörk ning õhtupoole rahulik taastav kross. Kokku päeva kilometraaz 34 km ületas natuke plaani.

Pühapäev

Ei tea kas tulenes see teravast söögist või joogist aga igatahes pühapäeva hommikul organism joosta ei tahtnud. Stardilähte järel oli mõttes vaid rahulik tempokross. Õnneks ei sadanud lubatud paduvihma. Otsisin endale jooksukaaslaseid ca 5 minuti tempos. Samas jalg keris tahtmatult kiirust alla 5 minuti. Leksile oli minu tempo kiire. Maarikale samuti. Pärast neljandat kilomeetrit sai selgeks, et pean liikuma omas tempos üksi. Lisasin kergelt kiirust ja järgmised 5 kilomeetrit liikusin 4:30 tempos. Organism ärkas üles ja enesetunnet parandas fakt, et suutsin vastutuules püüda järjest aeglasemaid eesjooksjaid kinni. Toomas haakis ainsana end mu sappa. Nauditav oli joosta tuules tunnetades, et kiirus ei lange. Kui oled tugev, siis ei sega vastutuul. Kuressaare linnuse juurde jõudes tõstsime tempot. Vahepeal läks Toomas vedama kuid varsti vahetasime taas kohad. Tempo oli vahemikus 4.15-4.20. Metsaradadele jõudes tõstis Toomas veel tempot. Ma otsustasin mitte kaasa minna, et mitte rikkuda mõnusat tunnet. Vihmasabina alguses lisasin natuke kiirust. Ei tahtnud väga märjaks saada, Kell näitas seetõttu eelviimase kilomeetri tempoks 4.10 ja viimase kilomeetri ajaks 4.00. Lõpusirgel ei olnud probleemiks lükata jalg sirgeks ja kerida kergel sammul üle lõpujoone.

Ametlik lõpuaeg 1:12:28 oli sekundipealt sama mis eelmise päeval. Rahulikust sörgist oli saanud tõusvas tempos jooks. Kokkuvõttes ilus jooks.

Kokkuvõtteks

Miks postituse kirjutasin. Mõnikord on mõnus panna kirja õnnestumised. Saaremaa jooks pakkus sel aastal õnnestumisi paljudele.  Tempokrosse oli rühmas oluliselt lihtsam joosta kui neid üksi teha. Võistlusi saab treeningeesmärgil ära kasutada kui enne jooksu panna endale piirid.

Kolm järjestikku päeva kiiremat jooksu oli korralik koormus organismile. Tundub, et natuke läks liiaks kuna neid ridu kirjutades olen kerge külmetuse tõttu mitu trennipäeva vahele jätnud. Samas puhkenädalad olid kavas nii või teisiti ja sundpausist ei ole väga lugu. Organismi tuleb kuulata ja ka jalalihased vajasid kolmest kiirest jooksupäevast aega taastumiseks. Ju siis on pausi vaja. Lootus on terveks saada ja kui tervis hullemaks ei lähe peaks järgmise nädala keskpaigast teoorias taas väike vormitõus ees ootama.

Haanjas ei ole muid eesmärke kui üritada lõpuni jõuda. Suurimad hirmud on seotud ilmaolude ja organismi energiavarudega. Kui need väga kehvaks kipuvad siis olen otsustanud tervisega mitte riskida ja astun rajalt maha. Loodan, et seda ei juhtu. Üritan teha jooksu ajal ja sellele ettevalmistuses kõik selleks, et riske vältida.