Üritan võimaluse korral kevadele kavandada ühe linnamaratoni, et innustada end talvel jooksma. Kuna sel aastal on kavas pikem jooks mai lõpuks, siis sobis soojemas kliimas kevadine maraton Milaanos ideaalselt treeningtegemistesse pikema tempokama trennina.
Eelinfona oli jooksu kohta teada, et 2015.a. jooksuks kavandati uus rada, mis pidi olema laugem ja kiirem kui eelmine, ning et tegu on noore maratoniga, mil täitus alles 15-nes toimumiskord. Lisaks aitas valikule kaasa, et Haile Gebrselassie oli jooksu partooniks.
Itaallastele omaselt tähendab jooksule regamine mõningat täiendavat paberimajandust, mida teised riigid üldiselt ei nõua. Nimelt on Itaalias nõue, et kui sa ei ole kohalikus kergejõustikuliidus registreeritud jooksja, siis tuleb sul saata korraldajatele arstilt saadud templiga tervisetõendi koopia, et sind üldse jooksule kirja pandaks. Lisaks tuleb tervisetõendi orginaal võtta kaasa ja see ära anda korraldajatele enne stardinumbri kättesaamist. Kuna aasta varem Roomast oli arstitõendi see kogemus olemas, siis läks asjaajamine lihtsalamalt mööda sissetallatud rada.
Milaano maraton on kohalik jooks, kus keelekõla järgi tundus, et enamik 4000-st startijast on itallased. Ka oli “maratoni mess” minimalistlik. Number kätte ja ega seal palju rohkem midagi toimetamist ei olnudki. Samas muus mõttes oli jooks igati hästi korraldatud.
Maratonirajast
Rada on maha märgitud ühe ringina ning möödub olulisematest Milaano kultuurimälestistest. Tõusud ja langused on rajal valdavalt pikad ja lauged ning väga järske jõnkse rajaprofiil ei tee. Samas rajaprofiil oli pidevalt vahelduv. Kord vaikselt üles, kord alla. Natuke rohkem tähelepanu vajasid ka aeg-ajalt maas olevad trammirööpad, kivisillutisest lõigud ning järsemad tagasipöörde kohad. Samas kokkuvõttes jäi üldmulje siiski kui küllaltki lihtsalt joostavast rajast.
Joogipunktid (vesi + spordijook) asusid rajal umbes iga 5 km järel, kusjuures meeldiva üllatusena tuli, et vett pakuti topsi asemel pudelitega. See võimaldas vee kaasa haarata ning seda pikemalt lonksu haaval nautida. Lisaks olid joogipunktide vahele paigutatud jahutuspunktid vee ja svammiga. Jahutavat vett läks hädasti vaja, sest kui hommikul 9.30 ajal oli stardis sooja umbes 10+ kraadi juures, siis jooksu vältel keskpäeval tõusis soojapügal üle 20+ kraadi. Päikse käes võis olla isegi üle 30+ kraadi.
Positiivsed üllatused
Jooksu tegi huvitavamaks samal ajal toimuv meeskondlik teatejooks. See oli päris populaarne kohalike hulgas ning maratoni jooksjatele tähendas see kaasaelajaid iga 10 kilomeetri järel. Oma vahetust oodates elati vahetusalades elavalt kaasa maratoni distantsi ettevõtnutele.
Samuti oli meedivaks üllatuseks maratoni lõpus antav taastuspakk. Pole ammu nii rikkalikku kottitäit Euroopast kaasa saanud.
Kokkuvõttes hea korraldusega keskmise suurusega jooks. Kes soovib Itaalias joosta siis päris hea vaheldus kevadisele Roomale.
Enda jooksupäevikusse mõned read
Maratoni eelsel kuul on treeningud olnud väga kaootilised. Hea kui nädalavahetustel sai jooksusussid jalga. Napid 40 km nädalas ei ole ultrajooksuks ega ka maratoniks valmistumiseks selgelt piisav maht. Haapsalu 10 km enesetunde põhjal otsustasin proovida tempot 4:30. See ei oleks tohtinud olla liialt aeglane ega liialt kiire. Lootsin, et suudan vana rasva pealt tempo vastu pidada.
Stardigrupp võimaldas minna rajale päris eesotsas. Kuna jooksjaid ei olnud palju, siis sai kohe algusest rahulikult omas tempos liikuma. Joona pani 3:00 pundiga minema. Ma üritasin jääda oma valitud tempole kindlaks. Kuigi seda oli raske teha. Pidevalt tormati mööda ja tuli pidevalt hoogu pidurdada, et peavooluga mitte kaasa minna. Esimene 10 km tuligi kavandatust 15 sekundit kiirem. Enesetunne oli hea ja andis lootust. Otsustasin igas joogipunktis hoo maha võtta ja juua korralikult. Aimasin, et tõenäoliselt ei ole keha teises pooles ees ootavaks kuumuseks valmis.
Sel maratonil oli üheks eesmärgiks ära proovida ka kaasa võetud HoneyPower geelid võistlustingimuses. Nimelt Aafrikas on mul plaanis minna jooksma kodumaal valmistatud meesegu peal. Kuna selle geeli pakend on lai ja lapik, siis püsisid geelid ideaalselt liibuvate jooksupükste säärte vahel. Väga mugav oli kaasa võtta. Energia mõttes lootsin hakkama saada pakutava sprodijoogi ja kilomeetritel 15, 25 ja 35 lisaks võetava energiageeliga.
20 km. Oli tunda, et tempo hakab natuke kõikuma. Samas vaheaeg 1:30 oli täpselt graafikus. Kui majade vahel vilus oli mõnus kerge minek, siis päikse kätte jõudes, tahtis keha hoo maha võtta. Ainuke päästetee oli pead pidevalt veega kasta, et aju natuke jahutada ja ära petta. Õppetund - Aafrikasse peab minema mütsiga jooksma, muidu ei kesta aju seda kuuma päikest ära. Seekord pääsesin õnneks vaid kerge peavaluga.
25 km. Võtsin sisse teise geeli ja otsustasin lisada natuke sammurütmi, et hoida tempot. Sai kinnitust tõsiasi, et maratonis ei ole edukas mitte see, kes kiirelt alustab, vaid see, kes suudab teises pooles tempot hoida. Tundus, et see õnnestus mul paremini kui teistel ja motivatsiooni lisas vaikselt lähenevad seljad.
35 km. Märkasin Joonat. Ta oli vist kiire algusega endale liiga teinud ja varsti jõudsin talle järele. Proovisin tempot edasi hoida. 35 kilomeetril jäi aga korralikult joomata ning unustasin kavandatud geeli sisse võtta. Tagantjärele vaadates oli see viga.
37 km. Jalg hakkas vaikselt kinni jooksma. Tõenäoliselt isegi mitte energiapuudusest vaid tundsin, et kehas langes vedelikutase alla kriitilise piiri. Palavus oli liiast. Tempo langes ca 30 sekundit kilomeetrile. Viimasel kilomeetril sai Joona taas minu kätte ning koos ületasime lõpujoone. Viimase 5 kilomeetriga andsin koguajas ära 2,5 minutit.
Ületasime lõpujoone just mõni hetk enne, kui algas naiste võitjate autasustamine. Istusime Joonaga kahekesi kõrvuti jooksukoridoris olevale kastile ja nautisime pidulikku tseremooniat. Haile andis üle võitjale peaauhinna. Ilus punkt jooksule.
Kokkuvõttes oli hea treeningjooks. See maraton päästis treeningnädala.
Tänud Annikale ja Joonale, kes korraldasid sõidu ajal ja eel hulgaliselt asju minu eest ära. Sel kevadel oli seda tuge väga vaja.
No comments:
Post a Comment