Comrades marathon 2015 - Ultimate human race

Vabandan, kuid kahjuks on hotellis neti maht piiratud ja saan postitusi üles panna jupi kaupa. Nüüd siis võistluspäeva meenutused.

Hommikul kavandasime äratuse kella poole kolmeks, et jõuaks rahulikult 5.30-ks stardijoonele. Kogemata jäi mul märkamata, et telefoni äratusreziim oli seadistatud tööpäevadele. Seetõttu telefon äratuseks ei tirisenud ja kui ma silmad hommikul kella nelja ajal juhuslikult lahti tegin läks meil kiireks. Asjad kiiresti autosse ja stardi poole teele. GPS näitas, et teoorias peaksime ca pool tundi enne startilähet kohale jõudma. Otsustasime sõidu ajal, et ei hakka aja kokkuhoiu mõttes pakke ära andma ja läheme otse stardikoridori. Sõidu ajal sai siis tegeletud kõigega, mis hommikul kiiruga tegemata jäi: riietumine, söömine, asjade ümbepakkimine. Minul jäi autos hommikusöök söömata kuna katsusin pimedas 120 piirkiirust jälgida, et hooga kiiruskaamerasse ei sõidaks. Suundusime kiirteed pidi otse linna südmesse ning parkisime auto linnas esimesel võimalusel tee äärde. Juhuslikult leidus üks vaba koht. Asjad ruttu kokku ja kiirkõnniga stardikoridori poole teele. Jõudsime kohale kavandatud ajaks ning õnneks väikese varuga. Hingasime kergendunult. Väga nadi oleks olnud nii kaugele tulla ja jääda jooksuta. Läks väga napilt. Tänud vanajumalale hoidmise eest.

Stardikoridori piiravas vaid jooksjatele mõeldud alas oli lahedalt ruumi, kuna enamik jooksjaid oli juba stardikoridoris ootel. Saime teha veel viimased ettevalmistused – määrida kriitilised kohad sisse ning teha paar pildi meenutuseks, Soovisime teineteisele edu ning võtsime kohad sisse omas stardikoridoris. Kaupo B-koridoris ja mina järgmises C-koridoris.

On aeg teele minna

Stardikoridorid olid rahvast pungil täis ning kõik sooovijad ei mahtunudki hiljem sisse. Hoolimata korraldajate keelust roniti ka üle piirdeaia stardikoridoridesse. Stardi eel olid ülevamad hetked ametliku Lõuna-Aafrika hümni ja kohaliku rahvusliku hümni laulmine. Rahvas laulis täiel häälel kaasa. See oli ääretult liigutav hetk.

Stardikoridoris

Ja kell 5.30 anti stardilähe. Inimjõgi asus vaikselt mööda tänavaid ja teid ülespoole voolama.

Alguses mööda kiirteid ja hiljem väiksemaid kõrvalteid. Kaasaelajaid jätkus kogu raja äärde. Kohati, osadel tõusudel, meenus pilt Tour de Francelt. Pealvaatajate hordid kahel pool ergutamas ning jooksjad rühkimas üles mööda mäeküljele jäetud väikest vaba rada. Samas oli tunda, et ka siin ei saadud päris üle klassivahest. Valged elasid kaasa valgetele jooksjatele ja mustad mustadele.

Üritasin hoida alguses ca 6:00 tempot. Tõusudel tiba aeglasemalt ja laskumistel siis kiiremalt. Algus oli siiski vist liiga kiire. Sain mingi hetk Kaupo kätte ja laskumisel liikusin kiiremalt oma teed.

Ilm oli parajalt soe. Samas varahommikul ei olnud veel liialt kuum. Lootsin, et suudan esimese poole maast joosta 4,5 tunni graafikus. Mida vähem ma pean kuumas jooksma seda parem. Mulle kuuumas jooksmine kuidagi ei sobi.

Kuigi oli soe, oli tuul kergelt jahutav. Igas joogipunktis üritasin algusest peale juua ning iga tunni tagant võtta sisse ühe energiageeli. Võimalusel kastsin pead, et aju üle ei kuumeneks.

Halva üllatusena hakkas kusagil 35 km kõhus pistma. Nii kui tempot juurde panin lõi maksapiirkonda kõhtu valu sisse ja pidin minema üle kõnnile. Kõige hullem oli, et ei saanud enam mäest alla kiiremini joosta. Ma ei tea kas mõjus raputamine, pidev tempovahetus üles ja alla jooksul, rajal tarbitud kohalik energiajook või see, et hommikul jäi söömata. Igatahes seedimisega olid asjad korrast ära.

Kusagil 40 km möödus minust 9 tunni tempomeister ning mõni hetk ka Kaupo. Ma ütlesin talle, et mingu edasi ja ta vastas, et üritab joosta niikaua tõuse kuni suudab. Kaupo kulges väga ilusa rahuliku sammuga edasi. Mina jäin mäele kõndima. Sai selgeks, et kavandatud 9 tunni alistamine jääb seekord unistuseks ning ainuke eesmärk on lõpuni vastu pidada. Kuna ajavaru 12 tunni tähiseni, mil suletakse finishijoon, oli piisav, siis teadsin, et lõpetan ka siis kui teise poole kõnnin.

Samas ei jätnud ma jonni. Kui vähegi oli võimalik katsusin joosta. Ühes metpunktis proovisin arstide soovitusel ka soola, kuid ka see ei aidanud. Sedasi jupi kaupa sörkides kõndides kulgesin edasi. Pulss langes ja jalad vaikselt taastusid alguse tõusudest.

Üks, mis teeb selle raja raskeks, on raja profiil: pidevalt üles-alla jooksmine. kusjuures sageli on laskumised ja tõusud kilomeeter või rohkempikad. Sedasi joostes tekkis mul tunnetus, et ega see alla suunas jooks kergem palju ei ole, sest praegused laskumised on ju teistpidi joostes tõusud. Seda mõtet kinnitasid ka hiljem järele vaadatud rajarekordid, kus alla ja ülesjooksu aegade vahe ei ole väga suur.

Üks järjekordne tõus

Pikapeale hakkas tegema liiga ka kuumus. Ükskõik kui palju ma ka ei joonud vedelikku, ikka tundus vähe. Ma ei tea kui palju liitreid ma sisse endale kallasin, kuid midagi üle ei jäänud. Pidevalt pidin pead jahutama, et üle ei kumeneks. Hea et rajal anti jooki väikestest plastkotikestes. Neid hoiti külmakastides ning olid seetõttu väga kosutavad kuuma ilmaga. Igas joogipunktis, mis asusid 2-3 km tagant, haarasin paar kotikest näppu ja vaatasin, et särgi tagataskus oleks igaks juhuks kaks joogikotikest varuks. Janu tulles tõmbad hanmmastega koti nurga katki ja saad vaikselt sellest juua. Väga mugav ja praktiline. Samas spordijooki ma igaks juhuks ei julgenud enam võtta ning joomisega katsusin etttevaatlikum olla. Pigem loputada suud ning väikeste lonksude haaval vedelikku manustada.

Näide joogipakist

25 kilomeetrit enne lõppu otsustasin riskida ja võtta sisse kaks kangemat energiageeli. Ega see valu ikka hullemaks ei saa enam minna. Niipalju see päästis, et sain lisajõudu kusagil 20 km enne lõppu rahulikus tempos jooksmiseks. Kiiresti ei saanud edasi liikuda, kuid nö õrna valu piiril sain ikkagi joosta. Sel ajal kui teised kõndisid tõuse kastusin ma vaheldumisi jooks-kõnd liikuda. Laskumistel mindi taas must mööda kuna pidin püsikiirust hoidma. Samas suutsin sedasi ühtlaselt edasi tiksuda ja vaikselt kohta parandada.

12 km enne lõppu olid veel viimane pikk karm tõus ja edasi olid tõusud juba laugemad. 3-4 km enne lõpujoont püüdsin tõsta tempot ja kannatada piste ära. Lähenevad seljad ja kõndijad andsid lisajõudu. Kerisin ühtlaselt tõusvas tempos lõpuni. Aeg 9:35 jõi siis mu tulemuseks. Kaupo oli lõpetanud 20 minutit varem.

See on olnud üks mu raskemaid ultrajookse. Haanja100 läbimine oli selle kõrval lihtne ettevõtmine. Tegu on ühe meeldejäävaima jooksuga minu jooksuaastate vältel.

Jooksu järgselt, kuna vett ei olnud, kaanisin endale sisse paar pudelit energiajooki ning vajasin mõned minutid pikutamise aega. Seejärel leidsin Kaupo üles välismaisete jooksjate tarbeks mõeldud telgist. Kuidagi sõin sisse ühe väikse pasta ning jõin peale ühe jääkülma õlle. Seejärel viskasin pikali ning pidin leidma jalgadele asendi kuidas vältida aeg-ajalt tekkivaid lihaskrampe. Huvitav, et kui mul jooksu ajal krampe ei tule, siis vahetult pika jooksu järgselt on lihaste krampitõmbumine tavaline.

Mõne aja taastunud asusime Kaupoga otsima bussi, mis meid tagasi Durbanisse viiks. Mõlemad olime samal nõus – see jooks on kordumatu elamus. Suur jooksupidu.

Õhtul linna jõudes, liikudes mööda tänavat auto poole, kus valgel inimesel tavapäraselt vist asja ei ole,  täheldasime kohalikke uudistavaid pilke. Nähes meie numbrit ja medalit, suhtusid meisse heatahtlikult ja lugupidavalt. Jalutuskäik päädis ühispildiga, kus kohalik palus sõbral teha temast pilti koos meiega. No ega me kadedad ei olnud. Pilt tehtud, sõbralik käepigistus ja edasi autosse. Väike jootraha kohalikule, kes väitis, et oli päeva meie autot valvanud, ning tagasi hotelli.

Nüüd on see siis tehtud: maailma suurim ja vanim ultrajooks. Ka kohalikele oli see jooks tähtis päev. Üle pika aja olid seekõrd nii naiste kui meeste arvestuses võitjaks Lõuna-Aafrika jooksja.

Kui võimalik, siis jookseks seda jooksu kunagi veelkord. See jooks on oma mainet väärt.