Õnneks osutusin valituks ning pakutud 4.30 koguaeg tundus igati sobilik. Hea treening hooaja pikkadele treeningutele sissejuhatuseks.
Arvutasin stardi eelsel päeval välja, et 4.30 koguaeg tähendab 6:25 tempot. Mõtlesin, et arvestades joogipunkte ja võimalikku ajakaotust tõusudel peaks jooksukiirus olema umbes 6:20, et väikse ajalise varuga lõpuni jõuda. Sellest lähtuvalt trükksin ka endale spikri kaasa, et aeg-ajalt kontrollida kas olen vajalikus ajavahemikus. Mine sa tea, sest kell mul aeg-ajalt on luisanud natuke tempot kiiremaks.
Tean, et suudan valitud kiirust ühtlaselt hoida, kui alguses saan kiiruse tunnetuse paika. Eelmise aasta Tartu kogemuse põhjal olin õpinud, et alguses on peamine eesmärk end ja gruppi tagasi hoida ning vajalik kiirus jalga sisse saada. Edasi võis juba automaatpiloodi sisse lülitada.
Tagantjärele jooksu graafikut ja vaheaegu vaadates suutsin oma tööga enam-vähem hakkama saada. Vähemalt esimesel ringil püsis tempo ühtlane ning poole maa vaheajaks tuli 2:14:37. Olin rahul kuna seltskond püsis koos ja teadsin, et meil oli umbes 20 sekundit varu stardijoone hilisemast ületamisest. Tuli vaid valitud jooksumalli hoida ka teisel ringil. Teisel ringil tundus kõik hästi olevat kuni jõudsin 30 km punktini. Ma ei tea miks, kuid teist aastat järjest on see koht rajal, kus kilomeetri tähis ja mu graafik ja ei lähe kokku. Ootamatult oli tekkinud kusagilt minut miinust ehk pidin tõstma tempot, et tekitada viimasteks joogipunktideks ja tõusudeks väike varu. Keegi ei andesta tempomeistrile, kui ta toob rühma üle lõpujoone 15 sekundilise hilinemisega. Natuke varem ei ole nii suur probleem.
Hiljem, 35 kilomeetril selgus, et ei olnud mu arvestuses viga. Samas kahju oli juba tekitatud. Väike tempotõus oli mõjunud kolmandikule seltskonnast laastavalt ning rühm hakkas lagunema.
Üritasin tempot pidurdada ja rühma koos hoida. Samas kuna lõpuni polnud enam palju, siis need kellel oli jõudu, hakkasid vaikselt eest ära minema ning minu rolliks jäi rühmast pudenejaid motiveerida, et viimastel kilomeetritel ei hakataks kõndima. Keha tegelikult ju kestab selle kilomeetri kaks sörki ära. Tugevamad rühmast suutsid lõpuajast veel minuti-kaks kärpida. Ise ületasin lõpujoone uhkes üksinduses 4:29-ga.
Tõenäoliselt kui poleks vahepealset kiiremat jõnksu sisse tulnud, oleks suutnud kümme või rohkem inimest lisaks ajaraami tuua. Aga oleksid ei maksa midagi. Järgmisteks jooksudeks õppetund.
Kokkuvõtvalt tundub, et aeglasemal kiirusel see 5 sekundit kilomeetrile annab Tallinna maratonil piisava varu, et joogipunktides rahulikult juua ning tõuse joosta rahulikumalt. (Kiiremate kiiruste puhul see strateegia ei tööta). Esimesel ringil tuleb viimasel viiel kilomeetril tõusudel tõmmata kiirus ca 10 sekundit madalamaks, et hoida teiseks ringiks jõuvarusid. Samas on selleks ajaks tõusudeks tekkinud piisav varu, et püsida graafikus.
Enda pulsigraafikuid vaadates ei saa veel rahul olla. Pulss oleks pidanud kauem püsima allpool. Võimalik, et soe ilm tegi pulsi kallal oma töö. Kuidagi organism ei tahtnud sel päeval joodud vett omastada. Energia mõttes sain hakkama ilma geelideta ehk vähemalt üks asi läks nagu plaanitud. Jalad olid tavapärasest rohkem hellad, kuna ei ole asfaldi viimasel ajal palju mõõtnud.
Oktoobris Tartus taas kavas rahulik aegkane pikk jooks.
Lõpetuseks üks meeleolukas pilt enne starti. Foto autor Kristi Jahilo
No comments:
Post a Comment