Sellel nädalavahetusel sai tehtud kevadise ettevalmistuse viimane pikk trenn trassil Tallinn-Haapsalu. Kokku 100 kilomeetrit. Aega kulus meil selleks natuke üle 11 tunni. Arvestades, et tegime põhiosa jooksust öösel ning miinuskraadidega, võib tulemusega rohkem kui rahul olla. Tänud Rainile, kes aitas mul selle trenni ära teha. Eriti oluline oli tugi viimasel 20 kilomeetril.
Rainiga kevadist päikest nautimas
Enne seda jooksu küsiti minult kas peab tegema nii pikki trenne?
Tõenäoliselt on teid mitu, kuidas jõuda tulemuseni. Kui nädalased jooksumahud on piisavad, siis tõenäoliselt ei pea. Kindlasti saaks sarnase koormuse tehes mitu pikemat trenni järjest. Kuna minu nädala mahud on umbes pool sellest mida peaks tegema 100 miili katsumuseks, siis olen valinud oma teeks väiksemad treeningmahud ning kuu ajalise vahega toimuvad pikad jooksud.
Taastumise mõttes on üks pikk jooks keerukam. Samas tajun, et sõnum mida annab kehale üks sada võrreldes kahe viiekümnelise jooksuga, on mõnevõrra erinev.
Ultrajooksus peab edasi liikuma peab samm sammult. Selleks, et võtta ette 100 km jooks peaks olema tehtud 50km ja seejärel 50 miili jooks. Selleks, et võtta ette 100 miili jooks, peab olema kogemuse pagasis mõni 100 kilomeetri jooks. Asudes alistama aga 200 piiri peab olema kogenud vähemalt 100 miilist katsumust.
Hea oleks piire trügida edasi samm-sammult võistluste raames. Kaks aastat tagasi Haanja 100-ks valmistudes see lähenemine töötas. Aeg-ajalt tehes pikki jookse piirini või natuke sellest aitab kehale ja vaimu ette valmistada eesolevaks katsumuseks. Senine kogemus on näidanud, et kui väga pikka vahet vahele ei jää, on iga järgmine pikk jooks natukene kergem.
Sellel korral kogesin, et eelnevad 60 km trennid olid avaldanud oma mõju ning selle piirini jõudmine tuli see kord kergelt. Raskemaks läks alles 85+ kilomeetril. Ehk see on hetkel minu keha mugavuspiir.
Mida õppisin jooksust?
Une vastu minul toimis teravama muusika kuulamine, mis hoidis sammurütmi üleval ning ei lasknud ajul soikuda. Oli oht, et see kippus tempo üles viima. Samas unisuse hooge, mis kummitasid eelmise öise jooksu ajal, ei tulnud ette.
Keha kestab päris hästi, kui anda kütet peale. Tarbisin seekord päris palju energiageele mida loputasin alla hapukama HIGH5 süsivesiku-valgu joogiga. Eks seedimine natuke protestis, kuid toimetas sisse söödu ilusasti lihasteni. Esimesed 8 tundi läks ilma erilise kustumiseta. Viimasel kolmel tunnil otsustasin tõmmata energiat vähemaks. Umbes pooleteiseks tunniks jätkus veel varudest, ning siis liikusin aurude pealt. Kui andsin energiat peale, siis 20 minutiks tuli töövõime tagasi, ning siis lõppes taas energia mõju. Kuigi põletasin selle katsetusega lõpuks kogu energiavaru ära sain kogemust, mida tähendab liikuda jooksu lõpuosa vaimujõul aurude pealt.
Proovisin seekord jooksu ajal esmakordselt ka vedelaid aminohappeid, et hoida lihaseid tervemana. Aminohapped on organismil puhtal kujul lihtsam omastada kui hakata neid valgust tootma. Tundus, et mingi kasu lisandist oli, kuna lihasvalud ja kahjustused olid nii jooksu ajal kui järgselt täiesti talutavad. Lisaks oli aminohapete hapu lonks hea vaheldus magusale energiageelile. Katsetatud süsivesiku-valgu pulber kui aminohapped saavad tõenäoliselt edaspidi mu ultrajooksu toitumise osaks.
Külmema ilma puhul (meil oli öösell stabiilselt -7C või rohkem) peab hoidma kõnnipausid lühikesed. Siis ei jahtu keha ega lihased maha. Jaheda ilmaga on targem hoida organism kogu aeg ühtlaselt töös.
Vana Haapsalu maantee on täiesti sobiv trass öiseks ultrajooksu treeninguks. Liiklus on väike ning metsa vahel katkestamisvõimalused puuduvad. Alustada saab ka Keilast ehk teha 80 km lõik.
Kokkuvõttes tuli trenn välja ja andis vajaliku kogemuse. Avaldan suurimad tänud Svenile katsetamiseks antud High5 süsivesiku-valgu pulbri eest, Kaupole, kes kahjuks joosta ei saanud, kuid oli meile rattaga vaimseks toeks, ning Raimondile jooksule järgneva taastumisprogrammi korraldamise ning riiete logistika jt oluliste pisiasjade korraldamise eest.
NB! Sellist hullust võib teha vaid kontrollitult ning üksinda, ilma tugimeeskonnata, seda kindlasti teha ei tohiks.
Tõenäoliselt on teid mitu, kuidas jõuda tulemuseni. Kui nädalased jooksumahud on piisavad, siis tõenäoliselt ei pea. Kindlasti saaks sarnase koormuse tehes mitu pikemat trenni järjest. Kuna minu nädala mahud on umbes pool sellest mida peaks tegema 100 miili katsumuseks, siis olen valinud oma teeks väiksemad treeningmahud ning kuu ajalise vahega toimuvad pikad jooksud.
Taastumise mõttes on üks pikk jooks keerukam. Samas tajun, et sõnum mida annab kehale üks sada võrreldes kahe viiekümnelise jooksuga, on mõnevõrra erinev.
Ultrajooksus peab edasi liikuma peab samm sammult. Selleks, et võtta ette 100 km jooks peaks olema tehtud 50km ja seejärel 50 miili jooks. Selleks, et võtta ette 100 miili jooks, peab olema kogemuse pagasis mõni 100 kilomeetri jooks. Asudes alistama aga 200 piiri peab olema kogenud vähemalt 100 miilist katsumust.
Hea oleks piire trügida edasi samm-sammult võistluste raames. Kaks aastat tagasi Haanja 100-ks valmistudes see lähenemine töötas. Aeg-ajalt tehes pikki jookse piirini või natuke sellest aitab kehale ja vaimu ette valmistada eesolevaks katsumuseks. Senine kogemus on näidanud, et kui väga pikka vahet vahele ei jää, on iga järgmine pikk jooks natukene kergem.
Sellel korral kogesin, et eelnevad 60 km trennid olid avaldanud oma mõju ning selle piirini jõudmine tuli see kord kergelt. Raskemaks läks alles 85+ kilomeetril. Ehk see on hetkel minu keha mugavuspiir.
Mida õppisin jooksust?
Une vastu minul toimis teravama muusika kuulamine, mis hoidis sammurütmi üleval ning ei lasknud ajul soikuda. Oli oht, et see kippus tempo üles viima. Samas unisuse hooge, mis kummitasid eelmise öise jooksu ajal, ei tulnud ette.
Keha kestab päris hästi, kui anda kütet peale. Tarbisin seekord päris palju energiageele mida loputasin alla hapukama HIGH5 süsivesiku-valgu joogiga. Eks seedimine natuke protestis, kuid toimetas sisse söödu ilusasti lihasteni. Esimesed 8 tundi läks ilma erilise kustumiseta. Viimasel kolmel tunnil otsustasin tõmmata energiat vähemaks. Umbes pooleteiseks tunniks jätkus veel varudest, ning siis liikusin aurude pealt. Kui andsin energiat peale, siis 20 minutiks tuli töövõime tagasi, ning siis lõppes taas energia mõju. Kuigi põletasin selle katsetusega lõpuks kogu energiavaru ära sain kogemust, mida tähendab liikuda jooksu lõpuosa vaimujõul aurude pealt.
Proovisin seekord jooksu ajal esmakordselt ka vedelaid aminohappeid, et hoida lihaseid tervemana. Aminohapped on organismil puhtal kujul lihtsam omastada kui hakata neid valgust tootma. Tundus, et mingi kasu lisandist oli, kuna lihasvalud ja kahjustused olid nii jooksu ajal kui järgselt täiesti talutavad. Lisaks oli aminohapete hapu lonks hea vaheldus magusale energiageelile. Katsetatud süsivesiku-valgu pulber kui aminohapped saavad tõenäoliselt edaspidi mu ultrajooksu toitumise osaks.
Külmema ilma puhul (meil oli öösell stabiilselt -7C või rohkem) peab hoidma kõnnipausid lühikesed. Siis ei jahtu keha ega lihased maha. Jaheda ilmaga on targem hoida organism kogu aeg ühtlaselt töös.
Vana Haapsalu maantee on täiesti sobiv trass öiseks ultrajooksu treeninguks. Liiklus on väike ning metsa vahel katkestamisvõimalused puuduvad. Alustada saab ka Keilast ehk teha 80 km lõik.
Väike videomeenutus Kaupolt
Kokkuvõttes tuli trenn välja ja andis vajaliku kogemuse. Avaldan suurimad tänud Svenile katsetamiseks antud High5 süsivesiku-valgu pulbri eest, Kaupole, kes kahjuks joosta ei saanud, kuid oli meile rattaga vaimseks toeks, ning Raimondile jooksule järgneva taastumisprogrammi korraldamise ning riiete logistika jt oluliste pisiasjade korraldamise eest.
NB! Sellist hullust võib teha vaid kontrollitult ning üksinda, ilma tugimeeskonnata, seda kindlasti teha ei tohiks.
No comments:
Post a Comment