- "Kas põlve siseküljed ei anna aeg-ajalt tunda?"
- "Aeg-ajalt annavad" sain vastuseks "kuid täna ei ole midagi tunda."
See pilt ja vestlus on jäänud mind pikalt kummitama. Nii ilmne oli põhjuse ja tagajärje seos. Ma ei tea miks, kuid mul riivab silma, kui jooksja stiilis on mingi häiriv ebakõla. Mitte küll alati. Peamiselt vaatan valuliselt siis kui tunnetan, et nähtav ebakõla võib teha jooksjale pikas vaates haiget. Jooksutehnika lonkamine võib olla põhjustatud nii sisse harjunud valest liigutusest kui lihasketi mingi osa nõrkusest.
Jooksjad armastavad endale kinnitada. "Jooksus ilusa tehnika eest punkte ei anta. Jooksus maksab kiirus."
Teisalt olen aru saanud, et pikamaa jooksja vigastuste ning valude peamised kaks põhjust on ülekoormus ja vead jooksutehnikas. Seetõttu on mõtet jooksutehnika lasta aeg-ajalt üle vaadata.
Pikamaajooksus me kordame sama liigutust tuhandeid kordi. Seetõttu võib väike viga aja jooksul võimenduda ning teha lõpuks päris palju haiget. Piisab kui üks jalg asetada maha teisest natukene erinevalt ning pikapeale hakkab see väike ebakõla põhjustama pingeid. Me üritame mingite kompenseerivate liigutustega olukorrast üle olla. Samas tagajärjeks on ikka lõpuks valud näiteks põlves või puusa piirkonnas. Kui jooksjal on ka veel mõningane ülekaal avalduvad valud kiiremalt.
Sageli pikad aeglased jooksuotsad, mida ultrajooksudeks pean tegema, mõjuvad laastavalt mu jooksutehnikale. Ühelt poolt ma olen õppinud tunnetama ja jälgima, kui kusagilt hakkab midagi häirima. Samas kõike ise ei näe ja kui jälile jõuad võib olla juba hilja. Seetõttu ma kuulan kui keegi kogenum kõrvalt kommentaari poetab ning katsun teha omad järeldused.
Jooksutehnika on asi, mis ajas muutub ning mida saab jooksja teadlikult muuta. Kuigi mitte küll kõiki iseärasusi ei saa ega pea muutma on siiski suuremale osale probleemidele leitav lahendus. Valu on tagajärg ja kui kõrvalda põhjus vabaneme ka valust.
Arvestada tuleb, et ümberõppimine võtab sageli kaua aeg. Jooksutehnika korrigeerimiseks tuleb esmalt õpetada teistmoodi teises äärmuses liikuma (lõhkuda senine harjumus) ning siis suunata tagasi õigele keskteele. Praktiline kogemus on näidanud, et vähemalt 6 kuud võtab aega kuni suurem muudatus on toimunud ning aju võtnud omaks uue liigutuse mustri. Kiusavatest valudest, kui ei ole endale tekitatud kroonilist vigastust, on võimalik aja jooksul lahti saada.
Toetavad jalanõud ja tallatoed peaks olema minu arvates jooksjal ajutine lahendus. Eesmärgiks ei tohi võtta madalamat sihti kui erialaste harjutustega ning lihaseid treenides jõuda loomuliku jooksusammuni ning vabaneda abivahenditest.
Miks selle postituse kirjutasin? Ühelt poolt on valus vaadata kui endale tehakse haiget. See on muidugi minu probleem. Teisalt talvise lumes sumpamise järel tuleks panna mõned kuud taas rõhku ilusa jooksutehnika taastamisele, et jooksja sügist vormitõusu ei lõikaks läbi mõni tobe vigastus valest liigutusmustrist, mida oleks saanud vältida. See võib olla juba teie probleem.
No comments:
Post a Comment