Eelmise aasta Haapsalule jätkuks otsustasime paari ultrajooksusõbraga teha järjekordse öötrenni trassil Tapa-Tallinn. Asjaolude tõttu jagunes grupp kahele päevale, kus kolmekesi startisime reede hilisõhtul ning teine grupp pidi startima laupäeva õhtul.
Et üritus nii ekstreemseks kujuneb, ei osanud reede õhtul startides arvata. Kuigi ma ühest eelmise aasta öötrennist teadsin, mida tähendab tuulekülm, unustasin oma lolluse tõttu jalgade soojustamise ning sain vitsad kätte. Vaikselt langev temperatuur ning põldudel lõõtsuv tuul on koostoimena väga ebameeldivad.
Juba 30 km järel tundsin, et külm teeb täna liiga. Mida kilomeeter edasi, seda karmimaks läks olukord. Hambad ristis katsud liikuda edasi. Katkestada ei saa sest oled kusagil eikusagil 30 km Tallinast. Taksofirma saatis telefonikõne peale viisakalt pikalt. Samas jalad on külmast täiesti kanged ja peas vasardab ainult mõte kuidas saada sooja.
Õnneks lõppes kõik õnnelikult ning sain kõigevägemama toel Arukülas sokutada end teiseks reisijaks sinna kanti tulnud takso peale. Aga see oli juhus.
Kaasjooksja Rain on ikka teisest puust. Olenemata ilmast ja rajast, kas või üksinda, aga lõpuni.
See kogemus õpetas, et teisel päeval startivaid jooksukaaslasi ei tohi jätta julgestuseta. Külmaga on risk liiga kõrge. Nii veetsingi järgmise öö mitte joostes vaid toetades teisi rajal olijaid.
Öine jooks võib osutuda mega ilusaks: kuuvalgel pealambita joosta on imeilus. Selges taevas langevate sabatähtede vaatlemine samuti.
Samas on talvisel ööl ka varjupooled. Temperatuurid võivad kõikuda päris palju. Aegviidu kant on tuntud külmamagnetina. Kesk-Eesti põldude vahel lisab tuul külmale võimu juurde. Miinuskraadidega maapinnast välja imbuv õhuniiskus lisab näpistust. Külmakraadid jäätavad kaasa võetud joogi. Kuigi külmas joostes väga vedelikku vaja ei lähe. Ainuke viis hoida jooki jäätumise eest on peita ta riidekihtide alla kehale võimalikult lähedale. Tahe toit annab energiat liikumiseks kuid ei ole piisav, et hoida kehasooja. Ainuke, mis keha energiataset tõstab on kuum magus jook.
Mõni jooks ei ole ikka mõnus. Aga ka seliseid on vaja aeg-ajalt teha.
Tagantjärgi tarkusena targem oleks minna sellisele trennile vastu puhanuna. Reede õhtu, pärast pingelise töönädala lõppu, lisab täiendava väsimusastme. Kui suvel oleks mõeldav kaks sellist jooksu järjestikku siis talvel külmaga - tänan ei.
Rõõmustav järeldus selle trenni kokkuvõtteks oli, et mäkkejooksutrennidest on ultrajooksuks valmistumisel tõsiselt kasu. Põrutusi taluma treenitud jalg peab ka lauskmaal päris pikalt vastu. Täpselt samale järeldusele jõudis ka kaasjooksja Märten.
Järgmine pikem ööjooks on kavas järgmine aasta ja kontrollitumates tingimustes. Öösörgil.
No comments:
Post a Comment