Söömisest ja taastumiselt üldisemalt

Mägisema ultrajooksu järel puutud tahes tahtmata kokku taastumise küsimustega. Mida pakkuda toidulaual oma organismile, et ta võimalikult paremini taastuks. Kas taastumise kiirust on võimalik treenida?

Kui vanuse kasvades hakkavad keha rakkude uuenemise protsessid aeglustuma siis tervisesport on üks meetod, kuidas sundida keha end kiiremini taastama (uuenema). Kuna spordi koormusele järgneb taastumine saab sportides mõnevõrra tasakaalustada vananemisest tulenevat organismi taastumisprotsesside aeglustumist.

Mida sagedamini treenida seda rohkem kordi on vaja kehal taastuda ehk sedakaudu on võimalik kehale taastumist õpetada. Samas enda peal katsete tulemusena nägin, et kõigil on kusagil piirid, millest ei tohi üle minna. Taastumisprotsessidel on oma loomulik kiirus, mis tähendab piire nii treeningute sagedusele kui kogukoormusele. Igaühel on need piirid erinevad ja need piirid on ajas muutuvad.

On ütlus, et “Sa oled see, mida sa sööd”. Söök on ehitusmaterjal, millest kogu organism end uuendab ja üles ehitab. Raku tasemel toimub organismis pidev uuenemine. Olen lugenud, et sisuliselt uuenevad inimesel enamik organismi organeid mitmeid kordi inimese elu jooksul.

Me koosneme täpselt nii kvaliteetsest materjalist kui me endale sisse sööme. Kui sööme rämpstoitu, siis on me keha ehitusmaterjal kehvavõitu. Valides aga kvaliteetsemat toitu loome ka eelduse tugevamaks ja tervemaks kehaks. Selle peale tasuks mõtelda ja meeles pidada iga toidukorra valimise eel küsimust “Kas me pakume oma kehale parimat?”

Küsimusele, mis on mu organismile parim toit, ei ole lihtne vastata. Sellele küsimusele ei ole ühest vastust ning seetõttu on ka toitumissoovitustes niivõrd erinevaid variante ja teooriaid.

Olen mõistnud, et tuleb eristada üldiseid põhimõtteid ning spetsiifilistest erivajadustest tulenevaid erisusi. Üldised põhimõtted on raamistikud (toidu mitmekesine koostis, võimalikult elupiirkonna lähedal kasvatatud toit, üldised kogused ja tasakaalustatud toitumine) on need, mis määravad 80% ja on üldjuhul ajas püsivad ning sobivad kõigile. Ülejäänud 20% on spetsiifiline ehk muutub ajas ja isikuti. Spetsiifiline on see milline on tulenevalt su tegevusest (sh spordialast) tulenev toidu koostise ja koguse vajadus ning organismi eripärad, mis tähendab et mõned üldlevinud reeglid konkreetselt sinu puhul ei kehti.

Spetsiifilisus tähendab seda, et spordis tuleb toitumise ja taastumise seoseid üles tähendada ning vaadata, mis konkreetse inimese puhul toimivad. Osadele sobib vaid taimne toitumine. Teistele on vaja ka loomset valku.

Spordisõbrale ei sobi soovitused ja toitumisjuhised mida kasutavad idamaades askeedid, kes veedavad päeva valdavalt paigal ja mõtiskledes. Vajadused on niivõrd erinevad. Seetõttu olen aru saanud et toitumissoovitusi lugedes tuleb arvestada alati konteksti ning kõike kirja pandud ei saa võtta vaikimisi mulle sobivana.

Teine toitumisega seonduva määrab meie piirkondlik päritolu. Seda asjaolu on oluline taustateadmisena toitumissoovitusi lugedes. Ühes piirkonnas tekkinud kogemus ei pruugi sobida teise piirkonda. Igal rahval on ajalooliselt olnud oma toitumistavad tulenevalt kohaliku looduse võimalustest. Aastasadade jooksul on selle piirkonna inimeste organism kohanenud kohaliku toiduga ning see on tekitanud eri piirkondade vahel märgatavaid erisusi.

Ei ole asjata soovitus süüa oma elupiirkonnas kasvatatud toitu ja saadusi. Seda tasuks jälgida ka toitumissoovituste kuulamisel.

Üks näide on palju eriarvamusi tekitanud toit: lehmapiim. Kui kõrvutada piimakarja kasvatamise piirkondi ja piimavalgu talumist siis on selgelt näha, et piimavalgu talumatus on levinum piirkondades, kus ei ole ajalooliselt piimakarja kasvatamisega tegeletud ning vastupidi kus on piimakari ajalooliselt levinud (sh Eestis) ei tee üldjuhul piima tarbimine mingeid probleeme inimese organismile. Kindlasti on piirkonnas isikuti erandeid kui hetkel käsitlen üldiseid põhimõtteid. Samas on arusaadav, miks idamaades ei soovitata juua piima kuna seal piirkonnas üldjuhul ei omasta inimeste organism lehmapiima.

Mu enda kogemus on, et minu organismi jaoks paremat ei ole jooki pärast rasket ultrajooksu kui liiter piima. Ma ei tea miks, kuid see rahustab koheselt seedimist ning ma saan kätte nii puuduvad valgud, vedeliku kui rasvad. Rootsis on piimatootja Arla pakil isegi reklaam, et see piim on ametlik koondise taastusjook. Aga see on taas vaid üks näide inimeste ja piirkondade erisustest.

Erisused aga hakkavad määrama toitumise detaile. Ultrajooks on vastuoluline ala. Üldjuhul tuleb ultrajooksuks õpetada keha saama hakkama keha rasvavarude arvelt. Seetõttu tuleb pikematele treeningutele minna vastu tühja paagiga. Täiesti vastupidiselt sellele mida soovitatakse lühema maa sh maratoniks valmistujatele ehk enne treeningut pead olema korralikult energiaga laetud. Kuna treeningu iseloom ja intensiivsus on erinev, siis on ka vajadus ja lähenemine erinev.

Kokkuvõtvalt:

80% toitumise teadmistes saab kui lugeda läbi mõned toitumise alased raamatud. Raamatude ühisosast saad aru, mis on õige toitumise üldpõhimõtted.

Järgnevad 10% erialasest teadmisest saab kui lugeda kirjandust mis käsitlevad kuidas saavutada optimaalset võistluskaalu ning raamatuid taastumisest.

Viimane 10% tarkusest saab kogu eelnevat enda peal katsetada ning leida see, mis minu organismi puhul toimib või ei toimi. See on kõige aeganõudvam kuna seoste tuvastamiseks tuleb teha muutusi ükshaaval ja võtta aega, et oodata ära tulemus kas organismis toimus muutus või mitte.

Ja tänane eluline tarkusetera. Sa sööd seda vähem mida kaugemal oled külmkapist.