NUTS Pallas 2017

Iga ultrajooksu teises pooles tulevad mul pähe mõtted, et see on viimane. Rohkem ei taha. Hämmastav, et lõpujoonel on võluvõime kustutada pühkida ajust need mõtted. Aeg parandab haavad ja kustub valu. Sama kordus ka Soomes Nuts Pallase maastikuultral.

Järgnev kokkuvõte on suunatud peaasjalikult neile, kel kavas see jooks kunagi ette võtta. Loodan, et kirjutisest on abi jooksule minekul. Mul igatahes oli jooksuks valmistumiseks väga abi Mart Einasto kirjutisest “NUTS Pallas - kaks ühes jooks ehk lugu sellest kuidas mõnikord kohe veab viltu”.

Mardi kirjutisest sain eelaimdust, mis ootab mind ees. Samuti vaatasin läbi kõikvõimaliku eelmiste aastate fotod ja videolõigud, et saada ettekujutus rajast ning sellel valitsevatest oludest.

Jooksust üldiselt
NUTS Palllas jooksud toimuvad Põhja Soomes Lapimaal. Looduspark tähendab rabasid, tundrat, mägesid ja järvesid. Eelduslikult hulgaliselt sääski ning mägede tõttu muutlikke ilmaolusid. Rada asub kaugel põhjas ehk pigem tuleb arvestada jahedama jooksuilmaga.

Rahvuspargi asukoht Põhja-Soomes

Kõige pikem pakutav distants on 134 km. Samas on võimalik joosta ka lühemaid versioone 30 km ja 55 km. 

Pikim rada algab Pallas-Ylläsmäki rahvuspargi kõige lõunapoolesmast küljest ja jooksu lõpp asub üleval põhjatipus. Lühim distants toimub ühel ringil stardipaiga lähedal. Keskmine distants kattub pikema raja lõpuosaga ehk need kes valivad kõige pikema distantsi saavad sisult kaks jooksu ühes. Soojenduseks 80 km ning 55 km otsa.

Jooks pürgib Ultra World Trail Tour jooksude nimekirja, mistõttu alates 2017 aastast on stardinimekirjas rohkem maailma tippjooksjaid ja ka tase on seetõttu kõvem.

Rajast

Valdavalt kulgeb jooksurada mööda mäemassiividel asuvaid matkaradasid. Rada on tehniline (juurikane ja graniidikivine). Vaid lõpu 10 km on laugemal kruusa ja asfaldirajal. Raja teine pool on oluliselt kivisem ning tõusud on pikemad ja kõrgemad. See tähendab, et teise rajapoolde tuleb säästa jõuvarusid.

Rajal on omajagu tõusumeetreid. Mu kell fikseeris kokku ca 4400 tõusu ja langusmeetrit.

Jooksu rajaprofiil

Teeninduspunktid asuvad üldjuhul madalamates orgude ja 10-25 km tagant. See tähendab, et teeninduspunktist teise jõudmine võib võtta 3+ tundi aega ning selle vahel peab joogi ja toiduga ise hakkama saama.

Rada on piisavalt lipukestega tähistatud ning kui olla tähelepanelik siis eksimist ei tohiks rajal ette tulla. Kilomeetritähiseid rajal ei ole ning tuleb oma kellaga edenemist mõõta. Samas kella järgi joogipunktide vaheline vahemaa oli täpne ning raja mõõdistust saab usaldada. Osades teeninduspunktides olid üleval infoviidad kui palju on järgmise teeninduspunktini kilomeetreid, milline on rajaprofiil ning palju koguneb lõigul tõusumeetreid.

Varustusest

Jooksujalanõud jooksuks tuleb valida sellised, mis haakuksid hästi mudas ja graniidil, ning laseksid hästi vett välja. Muda, ojasid ja raba tuleb rajal ületada pidevalt ning sellega tuleb jooksul arvestada. Samuti peaks jalanõudel olema varbaid kaitsev tugevdus. Kivisel maastikul komistamiseks ja varvaste ära löömiseks tuleb olla valmis.

Keppidest on tõenäoliselt raja teises osas abi. Rajal on tõusu põiisavalt palju ja käimiskepid säästavad jalalihaseid. Raini sõnul ta viimased tõusud ja langused sai tehtud vaid tänu käte jõule. Samas osad tõusud olid väga kivised ning tuleb arvestada, et seal ei ole keppide kasutamine võimalik.

Varustuse nõuded on jooksu kodulehel olemas ning asjata asju sinna ei ole lisatud. Soojad ja vettpidavad kihid on vajalikud kuna mägedes võib ilm väga kiiresti muutuda ning vihmavalingud võivad olla väga tugevad.

Kuidas jooksule minna?

Kuna jooks asub Põhja-Lapimaal, siis väga mugavaid valikuid sinna reisimiseks ei ole.

Alguses pidime minema kolmekesi, mistõttu plaanisime minna autoga. Kui suutsime Märteniga Tromsos autoga ära käia siis Põhja-Lapimaa on juba poolel teel. Helsingist on jooksu finišipaika üle 1000 km. Me valisime liikumiseks taktika, et hommikul laevaga Helsingi. Seejärel sõitsime esimene päev autoga maha ca 700 km. Magasime hotellis, sõime hommikusöögi ja seejärel ülejäänud 300+ km finishipaika. Auto jätsime finishi juurde ning sõitsime korraldajate bussiga starti.

Tagasi sarnaselt peale jooksu autiga poolde Soome tagasi (ca 600 km) ja seejärel hotelli magama. Pikem uni hotellis, hommikusöök ja rahulikult õhtuse laeva peale.

Majutuse hind kesk-Soomes on soodsam kui lapimaa hotellides. Kokku saime jooksul nelja päevaga käidud (neljapäev kuni pühapäev). Hetkel käivad Lapimaal suuremamahulised teetööd mis tähendab, et tulevikus on autotee oluliselt parem kui aastaid tagasi.

Variant on minna ka rongiga Rovaniemisse ja sealt liinibussiga kas stardi või finishipaika. Sel juhul peab majutuma lapimaal. Samuti on variant kasutada autorongi, et säästa end pikemast autosõidust.

Enda jooksust

Jooksu eel tegin järgmised valikud:

• käimiskeppe ei võta ja teen jalgadele kõva trenni. Vaatan, kas kestavad.
• jalanõusid jooksu ajal ei vaheta ning panen vahetusalas vaid kuiva särgi. Varusokid olid igaks juhuks vaid kaasas.
• proovin liikuda rahulikus ja jalgu säästvas tempos (matkata). Lootsin, et jõuan lõpujooneni eelduslikult selle taktikaga 20-23 tunni vahel.

Enne jooksu olin pea nädala veetnud jooksuvabalt mis tähendas, et jalad olid hoolimata pikast autosõidust heas olukorras ning kippusin seetõttu liiga kiiresti alustama. Esimesel tõusul ja esimese laskumisel läksin Raini järel ning sattusin seetõttu kohe esikümne sekka. Õnneks algasid pärast esimest hoolduspunkti pikad lauged tõusud kus võtsin kõnni peale ning lasin kiiremad tagasi endast mööda. Esiotsa mehed läksid lauged tõusud üles kergelt joostes.

Esimesel laskumisel. Rain on nägemisulatuses

Hiljem selgus, et alguse kahe teeninduspunktiga pandi enamik alguse järjestusest ka paika ehk hiljem möödusid kogu raja vältel minust vaid ca 6-8 jooksjat.

Mu eesmärk oli katsuda jõuda 80 km asuvasse hoolduspunkti võimalikult tervelt ja hea enesetundega. Taktika oli lihtne kõik tõusud rahulikult kõndida, kõik laskumised kontrollitult joosta ning laugemad vahelõigud enesetunde põhjal kergelt sörgiga.

Laskumistel katsusin joosta lühikese sammuga ning maanduda kergelt ning võimalusel pehmele pinnasele. Matkaraja kõrval turbapinnas pakus kohati selleks head võimalust.

Jalas olid mul õhukese tallaga Salomoni sussid, mis tähendas, et tõenäoliselt raja lõpuni jalg ei kesta ning seetõttu tuleb iga võimalus jalgu säästa.

Lisaks sai kiirema algusega selgeks, et pikemate joogipunktide vahet ma kiirema tempoga ei saa läbida kuna 1,2 liitrist joogist jääb mulle vajaka. Seetõttu teine põhjus miks tuli hoida tempo rahulik.

Mulle juurikased ja kivised tõusud ja langused meeldisid. Iga samm oli erinev ning oli huvitav joosta. Kui tõusudel mindi minust mööda, siis laskumistel ma jõudsin teistele järele. Ega ma väga ka mööda ei kippunud vaid pigem vaikselt kontrollitult liikusin kellegi teiste tuules. Oli näha, et paljudele oli tehniline mäest alla jooks keeruline ning selles osas oli mul väike eelis.

Jooksu teises pooles sai selgeks et märgadest jalanõudest ei ole võimalik pääseda. Mägiojad voolasid kas mööda rada alla või üle raja. Nädala jooksul sadanud vihmavesi vajas kohta alla valgumiseks ning kuiva kohta oli praktiliselt võimatu leida. Mingist hetkest ei teinud veest enam välja. Kui jalatsid väga mudaseks siis läksin kohati isegi meelega puhtast ojast läbi, et mudast lahti saada. Samuti oli rajavalikut teha lihtsam. Otse läbi vee ja muda.

Polaarpäevaga kaasnes öö läbi kumav loojuv päike ning ajul ei tekkinud soovi magama minna. Aeg-ajalt peatusin vaatamaks ringi ja ahmisin mälupilte ilusatest vaadetest. Matkamise eeliseks oligi võimalus peatuda ja vaadata ringi. Need kes võistlesid tormasid vaid jalge ette vaadates edasi.

Jooksu teine pool 55 km lõpuni, mis on ühtlasi ka lühema distantsi võistlusrajaks, algab tõusuga mööda mäesuusakeskuse graniiditükilist nõlva. See tähendab, et raja teine pool on tehniliselt nõudlikum ning raskem. Jalgealust tuli hoolega valida. Komistamise, varvaste ära löömise või libastumise oht oli oluliselt suurem. Lisaks hakkasid jalad väsima ning kõval pinnasel maandumine muutus järjest valusamaks.

Kõrgemal üleval oli ilm teine (vihmapilved ja tuul muutsid õhu jahedamaks. Samas kui liikuda siis külm ei hakanud ning ma sisult läbisin kogu raja sama varustusega. Vaid raja viimasel tõusul ja laskumisel vajasin lisakaitset tugeva hoovihma eest.

Jooksu surnud punkt tekkis minul seekord kusagil 105 kilomeetrist. Siis hakkas energia otsa saama ning astumine läks järjest valusamaks. Õhukeste tossudega jooks graniitsel kõval pinnasel oli jätnud jalgadele oma jälje. Peenikesi veresooni talla all sai selle jooksuga hulgi purustatud. Lühikestel metsapeatustel sisult kused verd, poetad valust mõne pisara ja liigud edasi. Kiiremal mäest alla jooksmisel õhukese tossuga on oma hind.

Samas olen rahul, et ca 3 500 tõusu- ja langusmeetrit tulid suhteliselt kergelt. Viimased tuhat tõusumeetrit olid päris valusad kuid jalad vähemalt liikusid mäest alla jooksul kui neid sundida.

Raja viimane 13 km olid kõige raskemad. Vaatasind aeg-ajalt selja taha kas lühema maa kiiremad jõuavad juba järele. Viimases hooldepunktis hoiatati, et võivad jõuda. Pikad kruusateelõigud olid vaevalised. Katsusin kuidagi langusi joosta kuid tõuse kõndisin ja otsisin iga kurvi tagant päästvat asfaldi, mis tähendas et lõpujoon ei ole enam kaugel.

Asfaldil proovisin hakata vaikselt taas jooksusammu endast välja meelitama. Motivaatoriks sai mõte, et kuna lühema distansti mehed ei olnud veel järgi jõudnud siis ehk on lootust jõuda enne neid lõpujooneni.

Viimased 3 km sain täiesti jala liikuma ning raja kõrval aeg-ajalt hüütud toetuslaused kasvatasid isu joosta. Viimasel kilomeetril lasin käiku kiiremad lihaskiud, mida ei olnud jooksu ajal kasutanud ning võtsin lõpujoone ilusa jooksusammuga. Napilt jäi üks võistleja lõpujoonel kinni püüdmata. Jõudsin enne lühema maa mehi üle lõpujoone.

Tunnistus meenutuseks 

Lõpp hea, kõik hea. Ajaliselt ja distantsilt kõige pikem ultra lõpetatud. Selle jooksuga on UTMB lühematele jooksule loosirattasse minekuks vajalikud punktid koos.

Meil mõlemal Rainiga said jalalihased korralikult puruks. Vist ei olnud lihaskiudu, mis ei oleks olnud puruks. Tegelikult oli raske jooks. Aga pekki sai rajal põletatud korralikult ning kogemust järgmisteks jooksudeks kuhjaga kaasa võetud.