Kahekõnest oma füüsilise minaga

Meil trennis tuleb aeg-ajalt ikka juttu ultrajooksu ajal toimuvast. Teised küsivad ja meie Kaupoga üritame vastata. Ükskord soojenduse ajal hakkas Kaupo rääkima, et ultrajooks on üks skisofreeniline ala. Ta on rajal tähele pannud mitmeid jooksjaid kes räägivad iseendaga või ergutavad kõvahäälselt ennast. Mul meenus koheselt kus ma samuti üks hetk Haanjast kus kõvahäälselt end ergutasin järjekordsele ringile minema. Samuti Lapimaal sai peetud raja viimasel kolmandikul endale motivatsioonikõnesid.

Mingist hetkest toimub ultrajooksus keha ja vaimu eristumine. Vaim on nagu ratsanik kes sunnib nõrkevat kronu (keha) edasi liikuma. Aeg-ajalt meelitades või siis kõvahäälselt sundides. Rasketel hetkedel on vaid vaimutugevus see, mis olukorras, kus keha on valmis ammu loobuma, sind edasi viib.

Ma nimetan endamisi neid hetki kahekõneks oma füüsilise minaga.

Alustuseks on palju mõtteid ja plaane. On elevust ja rõõmu ja lobisemist.

Ja siis jätad need raja kõrvale maha. Saabub hetk kus muu maailm muutub ebaoluliseks ning jääb järele minu vaim ja minu keha. Need on hetked kus aja mõiste kaob ning on vaid üks praegu. Täielik keskendumine sisemaailmale ning ükshaaval valude ja mõtetega toimetulek ning nende kui ebaoluliste kõrvale tõstmine. 

Lõpuks saabub staadium kus mõtelda enam ei jõua. Mõtted võivad tulla kuid sa lased neil sama lihtsalt minna. Rääkimise vajadus kaob. Saabuvad vaikuse hetked. Süsivesikud, mis on vajalikud aju aktiivseks tööks, on otsas. Aju jälgib ümbritsevat ning keha, kuid ei reageeri ilma otsese vajaduseta. Aju mõtlev osa saab puhkust ja laetakse tühjaks.

On vaid üks eesmärk ning ei võeta kuulda ühtegi vabandust kaldumaks kõrvale valitud suunast. Sest tead, et selle teekonna lõpus, lõpujoone järgselt, ootab sind ülim õndsus, muretus ja rahu.

Valu läheb kuid rahu sinu sees jääb.