Iga spordiürituse ees ma mõtlen endalse selgeks, miks ma seda teen ja mis on eesmärk. Rootsi nelikürituse eesmärk minul on veeta mõnus aeg mõnusas seltskonnas ning toetada nõrgemat gruppi. Alati ei pea võistlema ja seda ma ka neliküritusel ei tee. Ehk vaid jooks on see ala, kus võiks proovida teha mõned kiiremad sammud.
Mida kujutab endast Rootsi neliküritus. Sellest on mitu versiooni (täispikk, poolik, naistearvestus jne). Aladeks on suusatamine, rattasõit, ujumine ja jooks.
Rühmast enamik otsustas täispika versiooni kasuks ja seetõttu ka endal neli korralikku katsumust ees.
Alustuseks on suusamaraton. Kui korraldaja laseb valida kahe sõidu vahel Engelbrektsloppet (60 km) või Vasaloppet (90 km) ei saanud meie, üle keskea mehed, teha teist valikut kui võtta kogu raha eest ehk Vasaloppet oma 90 kilomeetriga.
Õnneks valmistun hetkel mägiultraks ning selle raames saab tehtud päris palju pikki kepikõnnitrenne tõusudega maastikul. Loodan, et see annab mulle piisava baasi veebruaris suusamaratoni läbimiseks. Ainuke määramatus selle võistluse juures on, et see üliraske ultrajooks on nädal enne Vasaloppetit. Aga tuleb loota, et taastun niipalju ära, et Jüriga koos rahulikumas tempos suusamaraton läbida.
Teine katsumus juuni keskel on juba midagi tõsisemat: 300 km maanterattaga ümber Vätterni järve. Tegu on õnneks rühmasõiduga ning saame pundis kordamööda aeg-ajalt tuules puhata. Seda sõitu kirjeldab korraldaja kui taastavat sõitu ilusas looduses. Mina seda ilusat juttu ei usu enne kui olen ühes tükis ületanud lõpujoone. Ikkagi 300km sadulas ei kõla kuigi lihtsana ning saab olema uus piiride nihutamise kogemus. Jääb vaid loota, et kulgeme koos rahulikus tempos ning teeme rajal pikemaid puhke- ja söögipause, kus tulitavad kannid saavad natuke puhkust.
Kolmandaks jätkub neliküritus juuli alguses 3 km ujumisega. Seda tehakse jões, millest kaks esimest ujutakse allavoolu ning viimane kilomeeter vastuvoolu. Ujuda on lubatud kalipsoga ehk esimesed kaks kilomeetrit peab lootma, et vetevool kannab Vetevoogu ning vastuvoolu hoiab kummiülikond lõpuni pinnal. Ujumist ma otseselt ei pelga. Kunagi on nooruses seda proovitud. Suvel pean hakkama harjutama käteringe vees. Ajaliselt tuleb 3 kilomeetri läbimiseks teha neid enneolematult kaua.
Neljas ala, Lidingöloppeti jooks, on mulle sellest aastast tuttav. Ootan seda taaskohtumist ning loodan, et olen järgmiseks sügisel terve ning saan joosta mõnuga.
Kokkuvõttes on järgmine aasta plaanis tuua natuke vaheldust jooksutrennide vahele. Kuigi jooks jääb mul ka järgmine aasta põhialaks ja latt liigub järjest kõrgemale,
Nendest neljast üritusest kirjutan siis järgmine aasta pikemalt. Natuke enne võistlust ehk kuidas meil ettevalmistus on läinud ning ka võistluse järgselt meeldejäävamatest hetkedest.
No comments:
Post a Comment