Friday, March 2, 2018

Transgrancanaria HG - 2018

Alustuseks soovitan lugeda Olle kirja pandut. Panen käe sellele alla. Lisan vaid mõned tähelepanekud, mis treeningute ja jooksu läbimise järel tegin.

Ettevalmistusest

Treeningute eesmärk oli valmistada jalad ette 7500 tõusu- ja langusmeetri läbimiseks. Selleks kogusin võimaluse korral mõlemal nädalavahetuse päeval tõusumeetreid: rahulikult kõndides üles ja kerge jooksuga alla. Lisaks oli plaanis üks üldise füüsilise ja jalalihaste jõudu arendav trenn nädala keskpaigas. Nelja kuulise tsükli eesmärk oli tekitada lihastes vajalik jõud ja vastupidavus põrutusele tagamaks, et jalg peab jooksu lõpuni vastu.

Olen õnnelik, et tegin jooksu lõpuni ning Olle tegi väga hea tulemuse.

Treeningud täitsid oma eesmärgi ehk mu jalg pidas võistlusel kõik mäest alla jooksud peaaegu vastu. Peaaegu selles mõttes, et kuigi võistluse viimased kaks pikka langust jooksin mõnuga allamäge, ei oleks lihas palju rohkem langusi kestnud. Reie pealsed läksid viimase pika laskumise lõpuks päris hellaks.

Mida treeningtsüklist õppisin?

Esiteks, et mäejooksu treeningud on väga koormavad. Nädalavahetuse treeningud järel ei olnud muud eesmärki nädala sees, kui enam-vähem taastuda järgmiseks nädalavahetuseks.

Nädala sees tehtud kiiremad jooksusammud olid pigem lõhutud ja armistunud lihaskiudude lahti arutamiseks kui kiiruse arendamiseks. Iga nädal lisada 100 tõusmeetrit treeningkorrale oli piisav kasv. Samas treeningud, mis läksid üle 1800 tõusumeetri olid kõik rasked. Puhkenädalad treeningtsüklite sees tuli kavandada väga kergeks, et järgmiseks 3 treeningnädalaks tegelikult ära taastuda. Lõpu taastumiseks tuleb jätta vähemalt kolm nädalat. Ma taastusin napilt neljaga ära.

Teiseks, sama võistluse kiireks läbimiseks sellesisest ettevalmistusest ei piisa. Kvalitatiivse arengu saavutamiseks peaks hakkama treenima pikematel laskumistel (pikkusega 5-10 km). Seda kahjuks Eestis ei ole võimalik teha. Lisaks peaks viima treeningud tõusumeetrite osas kõrgemale, sest on suur vahe, kas harjutada tõuse kuni 100 m merepinnast või teha seda 1500+ meetri kõrgusel. Treeningute toime ja kasu on hoopis erinev.

Eestis saab valmistuda mägijooksude läbimiseks aga mitte tasemeks, et neid läbida joostes ning teha seda nautides.

Võistlusest
Vanajumal oli seekord EV aastapäeval eestlaste poolel. Loodetud jahedam ilm oligi Kanaaridel kohal. Isegi tormihoiatus oli õhus. Kuigi võistluspäeva see õnneks ei mõjutanud. 


Raja kaart linnulennult

Rada on ilus ja vaheldusrikas. Kuna jooks läbib kogu saare, siis sai ülevaate saare loodusest. Saare põhjaosa oli lopsakas põlistatud suurtest kaktustest ja aaloedest. Rajal olid paljud kohad savised ning vihmasadude järgselt õrnalt libedad. Saare ja raja keskosas on raja kõrgemad kohad, mis kulgevad mööda ilusaid männimetsades asuvaid matkaradu. Ilusa ilmaga on vaated lummavad. Kraadide mõttes on oluliselt jahedam kui mere ääres. Raja lõpuosas, jõudes järjest lõpupoole, muutub maastik kivisemaks ja kõrbeliseks. Lopsakus on kadunud ning temperatuur muutub soojemaks.

Rajal on nii asfalti, pehmeid metsaradu, kiviseid mägiteid kui ka tehnilisi lõike. Tõusud ja laskumised on kohati väga pikad ehk kilomeetreid ja kilomeetreid üles ja alla.

Teeninduspunktides on joogiks vesi, koka ja spordijook. Supi nime all pakutakse mõnes kohas lahja puljongijooki. Suhu pista oli nii magusat kui soolast. Samas soojad toidud (pasta ja paella) olid maitsetud. Võimalik, et olin liiga kurnatud, et suuta neid nautida.

Enda jooksust niipalju, et alustasin ettevaatlikult. Kõik tõusud kõndisin kohe algusest. Ei läinud kaasa teistega kes jooksid. Proovisin hoida pulsi madala. Taktika toimis kuni esimese maratoni lõpuni. Oli kerge minek ning enesetunne hea. Olid ilusad vaated mägedelt tulesäras linnadele ning pealampide rivile mis kulges nii ees kui tagapool.

Teise maratoni alguses, kui olime jõudnud kõrgemale, hakkas tempo raugema. Hõredam õhk ja järsumad tõusud viisid pulsi üles. Kahjuks ei läinud suust ja kurgust kuigi mugavalt alla energiaks kaasa võetud martsipanibatoonid, mis külmas talvises ultras olid olnud ülihead. Nätske mass muudkui ringles ja ringles suus. Ühes toitlustuspunktis söödud rullbiskviit andis õnneks vahepeal energiat ja suutsin päris reipalt kulgeda kuni 60 kilomeetrini. Küünarnukid olid valulikud kuid jalalihased tundusid olevat korras.

Ja siis sain haamri. Hommikune päevavalgus tõi ka haamri. Äkitselt oli nagu lõigatult kogu energiavarud otsas ning tempo langes tõusudel järsult. Kusagil oli läinud energia ja vedeliku tarbimisega midagi valesti. Olin jõudnud nii miinusesse kui miinusesse. Sain aru, et nüüd algab minu ultra.

Tõusudel kaotasin teistele palju. Laskumistel jooksin vahesid tagasi. Kõrgused kasvasid ja järjest raskem oli saada lihasteni nende tööks vajalikku hapniku. Mägede külm õhk ja päikekiirgus tegid olud veel ebamugavamaks. Tuule käes oli jahe ning päikse käes oli palav. Laskumistel joostes sain jalad lahti kuid energiat tõusudeks ei olnud. Pulss oli hõredas õhus laes ja ei laskunud krammigi allapoole. Ainuke eesmärk oli kulgeda joogipunktist joogipunkti, suruda mingit sööki endal kurgust alla ja loota taastumist. 

Laskumine Nublo-lt. Raske on.

Teise maratoni lõpuks suuremasse vaheaja punkti tulles olin nii vedelikust kuival kui energiast tühi. Viskasin pikali ja lasin pulsil rahuneda. Vaikselt jõin vett ja kokat. Söök kahjuks alla ei läinud endiselt. Puhanud 5-10 minutit otsustasin edasi liikuda. Viimane maraton pidi kulgema valdavalt allamäge ning lootsin, et suudan laskumised joosta. Allajooksuks palju energiat vaja ei ole ning jalg oli piisavalt hea all.

Ja siis tulid jooksu kõige nauditavamad 20 km. Kaks umbes 8 km laskumist olid kohad kus ma lendasin. Nautisin alla jooksmist täiega. Hoidsin end tagasi, et liikuda kerge sammuga ja mitte liiga kiirelt minna ja jalalihaseid liialt lõhkuda. Rada oli tehniline aga suss pidas hästi ning järjest möödusin ettevaatlikult mäest alla kulgejatest. Mõlema lõiguga möödusin 20+ jooksjast.

Alla jooksmise võimekus on sellel jooksul oluline kuna lõpus määrab see palju. Üles kulgevad kõik enam-vähem ühtemoodi aeglaselt aga vahed tehakse alla joostes.

Jõudes laskumise lõpus teeninduspunkti tõmbasin taas hoo maha. Otsustasin, et rohkem ei lõhu jalga kuna lihas oli läinud juba hellaks. Oli vaja säästa jõudu kiviseks viimaseks 16 kilomeetriks.

Lõpp oli vastik. Kivine jõesäng ja saabunud pimedus ei võimaldanud enam hästi joosta. Otsustasin, et kõnnin lõpuni ja säästan jalgu. Viimasel 5 km, oleks võinud joosta kuid jätkasin kõnnisammul. Kiiret ei olnud ja teadsin, et täidan oma eesmärgi – jooks lõpetada.

Lõpujooneni jõudes oli üllatus, et lõpetasin 23+ tunniga. Raja teine pool olin liikunud ilma kellata ja omast arust võimatult aeglaselt. Kell oli seljakotis akupangast laadimas. Arvasin, et olin olnud rajal 25+ tundi. Ajaliselt varasem lõpetamine oli meeldiv üllatus. Eesmärk lõpetada ajaga alla 24 h sai täidetud. 

Lõpujoon ületatud

Jooksukella statistikat vaadates selgus, et tõusumeetreid kogunes rajal vähem kui korraldajad lubanud. Mu kell näitas tõusumeetreid 6000 kanti ning ka ametlikus ITRA rajakaardi põhjal oli 6550 tõusumeetrit. Sarnast väiksemat tõusumeetrit oli fikseerinud ka Olle kell.

On hea meel, et esimene 6 punkti jooks sai tehtud. Kas stardin kunagi veel sel rajal ei tea. Nüüd on märk maas ja mõistlik tagasi tulla alles siis kui saab kusagil kõrgematel mägedes harjutada.

Lõpetuseks

Jooks on äge ja ilus. Ei ole üle mõistuse raske jooks. Kes jooksule plaanivad kunagi minna soovitan võtta majutuse Maspalomases. Talvel on see suure tõenäosusega koht, kus jagub rohkem päikesepaistet ning jooksu lõpetamise järgselt on mugav väikse tasu eest sõita taksoga hotelli ukse ette.

Grand Canaria talvise treeningkohana on super koht. Mäed ja maastikurajad on kõik olemas. Tuleb võtta treeninglaager plaani.

No comments:

Post a Comment