Lihastööks vajalikud mineraalid

Mind järjest rohkem huvitavad inimkehas toimuvad protsessid. Seetõttu olen jõudnud oma lugemistega  hetkel raku tasemele. Järgnevalt lühikokkuvõte loetust ehk peamised mineraalained, mis osalevad lihastöös.

Inimese kehas toimuvad protsessid, sh lihaste kokkutõmme ja lõdvestus, on keemilised reaktsioonid raku tasemel, millega kaasnevad elekriliste impulsse kandvate anineosakeste liikumine.

Lihaste kokkutõmbe ja lõdvestusmises märgivad ainetest olulist rolli kaltsium, naatrium ja kaalium.

Puhkeseisundis on rakus suurimad kaaliumi varud. Vähesel hulgal on rakus ka
naatriumi, kuna puhkeseisundis laseb rakumembraan naatriumi ioone halvasti läbi.

Kui algab energiatootmine, siis liiguvad kaaliumi ioonid rakust välja ja sisenevad naatriumi ioonid. Naatriumi ioonid algatavad järgnevalt kaltsiumiioonide sisenemise, mis rakku sisenedes algatavad lihase kokkutõmbesignaali. Kui lihas on kokku tõmbunud, siis lihase lõdvestumise protsessi käigus liigub kaltsiumioon rakust välja tagasi ning samuti Naatrium. Rakus tasakaalu saavutamiseks on vaja kaaliumi, mis siis võtab puhkeseisundis koha naatriumi iooni asemel.

Arvatakse, et eelnimetatud mineraalide puudus (madal tase) võib häirida lihasmotoorika tööd. Kuigi erialane jooksuteemaline kirjandus väidab, et otseseid seoseid lihaskrampide ja mineraalainete puuduse vahel ei ole uuringutega tuvastatud.

Inimorganism on muidugi oluliselt keerulisem ning eelnev lühikirjeldus on vaid osa protsessidest, mis jooksu ajal toimuvad.  Samas jooksja teades, mida lihased tööks vajavad, võiks hoolitseda, et need ained oleks organismis olemas. Ikkagi kindlam tunne jooksurajale minnes.

Igakevadised liigsed kilod

Olen lõpetamas ühte huvitavat raamatut nimega Running Science. Autoriks Owen Anderson. Üks teemadest, mis mind raamatut sirvides natuke kummitama jäi oli jooksja kehakaaluga seonduv. 

Mulle meenus prof. Nurmekivi öeldu, et vahetult naha all asuv rasvakiht on tegelikult liigne raskus ning jooksja saab hakkama rasvavarudega, mis asuvad seedeorganite ümber.  

Üldjuhul on tavaharrastajal lisapolster standardvarustuses. Pigem on küsimus kui paksu soojustuskihi oleme hea eluga endale jõudnud koguda.

Mõned mõtted viidatud raamatust:

“Jooksja kehakaalu langusega kaasneb üldjuhul jooksja säästlikum hapnikukasutus kuna vähem energiat on vaja väiksema kehamassi liigutamiseks. Muiduigi eeldusel, et kehakaalu langus toimub liigse rasva vähenemise arvelt. Samas kehakaalu langusel võib olla ka negatiivne mõju kui see toimub jalalihaste massi vähenemise arvelt. Sel juhul võib häiruda jooksuliigutuste koordinatsioon ja pikeneda maaga kokkupuutele kuluv aeg.

1 kg kaalukaotust võib tähendada umbes 1,4% VOmax näitaja paranemist ja samasuurt ajaparandust.

Kaalu langetamiseks on võimalik kaks strateegiat – kulutada energiat rohkem (joosta rohkem) või vähendada toiduga saadavaid kaloreid (piirata söömist).

Arvestades, et tervislikuks kaalulangetuseks peetakse kaalu vähenemist kuni 0,45 kg nädalas, peaks energiakulu ületama toiduga saadavaid kaloreid umbes 500 kalorit päevas. Kui jätta söömisharjumused samaks tuleks igapäevaselt joosta 6,5-8 km rohkem. See võib tähenda päris arvestatavat treeningmahu kasvu, mis on sageli ebamõistlik lähenemine. Seetõttu on toitumise korrigeerimine üldjuhul paljudele sobivaim lähenemine.

Teaduslikud uuringud on näidanud, et inimesed reageerivad erinevalt samale kaalukaotamise kavale. Geneetilised eeldused võivad olla määravaks, miks osadel inimestel kaal langeb ja teistel samal ajal mitte.”

Mõtlesin, et suvisemaid pikki jookse silmas pidades oleks mõistlik üritada saada natuke kergemaks. Rohkem joosta ei ole ajaliselt hetkel võimalik ehk tuli proovida piirata natuke sissesöödavate kalorite kogust.

Päevase kalorinormi vähendamiseks otustasin alustuseks proovida  päevase prae asendamist salati ja supiga. Seda ei ole päris 500 kalorit päevas kuid umbes 100-200 kalorit, mis annab eelduslikult tempoks 1 kg kuus. 

Kuigi see ettevõtmine on kujunenud keerukamaks kui oodata oskasin. Tööstressist tulenev pinge tekitab janu ja isu rohkem kui keha puhanud olekus vajaks. Eks seetõttu on raske optimaalset miinust hoida ning keha ei taha kuidagi kaloreid vabaks anda. 

Tempo, millega liigun eesmärgi poole on oluliselt aeglasem kui alguses plaanis. Samas lohutan end ehk on saavutatav muutus püsivam ning loodan et keha suudab leida sügiseks tasakaalu ka mõned kilod väiksema pekivaruga.

80/20 printsiip treeningplaani koostamisel

Kuidas treenib tavapäraselt harrastusjooksja? Ta üritab võimalikult kiiresti oma tunnise trenni ära teha. Võimalusel üritab joosta sama kiiresti kui eelmises trennis või veel parem natuke kiiremini. Pulss on rahulikus trennis tavapäraselt vahemikus145-160 (kindalt segareziimis). Mis mõtet on aeglaselt tiksuda kui ma soovin kiiremaks jooksjaks saada?

Kas ei tule tuttav ette? Ka ma ise jooksin mõned aastad tagasi rahulikku jooksu kindlasti alla 5.00 kiirusega ja pulsiga 140+.

Lugedes hiljuti Matt Fizgerald raamatut “80/20 Running: Run Stronger and Race Faster By Training Slower“ (ilmunud septembris 2014) tabas mind äratundmisrõõm. Raamatu autori põhijäreldus on, et tõhusaima arengu tagab rahulik jooks, millele lisatakse kuni 20% ulatuses kiiremat jooksu. Ja rahulik tähendab tõsesti rahulikku jooksu ning tuleb vältida harjumuspärast keskpärases tempos jooksu.

Autori metoodika alus on viimastel aastatel lõpetatud uuringud, kus testiti kas tippudel kasutatav aeglase ja keskmise/kiire jooksu suhe 80/20 tagab parima tulemuse. Mitme teadusuuringu järeldus oli, et tippude kasutatav teeningute suhe on optimaalseim ja tõhusaim treeningmetoodikatest.

Sarnaselt 20/80 printsiibile on üles ehitatud nn polariseeritud treeningu metoodika, kus sisuliselt välistatakse keskmises segatsoonis treeningud. Tehakse kombineeritult kas väga aeglaseid või HIIT metoodikal põhinevaid hästi teravaid treeningud. Kokkuvõtlikult viimasest polariseeritud treeningu kohta tehtud uuringust saab näiteks lugeda Joel Friel blogipostitusest.

Mõlema meetodi (80/20 ja polariseeritud treeningplaan) järeldus on, et nii mahukad intervalltreeningud, palju teravaid HIIT treeniguid, ainult aeglane suur maht ei anna parimat tulemust, nende toime ammendab ennast ja nad ei taga pikaajalist arengut. Kõige vähem on kasu segareziimis jooksust, mida teevad valdavalt enamik harrastusjooksjaid. Kui joosta suurt mahtu ja teha seda valdavalt segareziimis, siis tehakse sisuliselt hulga tühja tööd.

Milline suhe töötab konkreetse jooksja puhul paremini kas 90/10 või 75/25 on individiuaalne ja siin jätab raamatu autor selle jooksjale testida. Siin teadusuuringud selget vastust ei andnud. Teravama trenni osakaal ettevalmistaval perioodil on tippudel ca 10-15% kanti ning koormuslöögi ajal kuni 25%. 

Kogemuslikult tunnetasin rahuliku jooksu tõhusat mõju lõppenud aasta oktoobri kuus. Ka mulle sobis ettevalmistuseks rahulik, isegi väga aeglane, jooks. Valdav osa jookse tegin 60-70% maksimumist, mis minu madalate pulsside puhul tähendas jooksu pulsiga alla 120 löögi ja kiirusega 6 minuti kanti. See tähendab, et ma jooksin rahulikku jooksu minut aeglasemas tempos kui paar aastat tagasi. Teravamat jooksu lisasin vaid näpuotsaga natukene, tunde järgi. Kusjuures teravat trenni tehes tunnetasin, et see tuleks mõnuga ja kindlasti jääks väike varu. Kiire jooks pidi tunduma nagu mäng kus jooksid mõnusal kiirusel ja võimalikult kerge tundega.

Mis oli tulemus? Kuu ajaga saavutasin üle pika aja taas ühe kergeima mineku testvõistlustel.

Paar kogemuslikku põhjendust, mida on mulle andnud rahulik eglane jooks:

• Esiteks võimaldab rahulik tempo joosta rohkem kilomeetreid. Nagu öeldakse ei tapa mitte distants vaid tempo.
• Aeglane jooks tekitab kehale väiksema stressi ehk üldine taasumisfoon on olnud parem.
• Aeglane jooks peaks arendama tõhusamalt verevarustuse ja energiavahetuse süsteeme, mis on olulised vastupidavuse arenguks.
• Rahulik põhja laduv jooks võimaldab teha teravaid trenne puhanumalt ehk teravamad trennid muutuvad sedaläbi kvaliteetsemaks.

Aeglane jooksu miinuseks on muidugi, et kilomeetrimahu saavutamiseks on vaja rohkem aega. Minut kilomeetri kohta tähendab 10 km trennile + 10 minutit. Aga saadav kasu on tõenäoliselt seda lisaaega väärt.

Miks ma seda kirjutasin. Ega palju ei peagi tegema, et saada paremat tulemust. Tuleb joosta taastavaid ja pikke jookse rahulikumalt.

Uue aasta soovid

Jõulude ajal tuli nagu välk selgest taevast Kaupo ettepanek, et teeme selle Aafrika jooksu siis ära. Comrades on mul mõttes tiksunud vähemalt kolm aastat.

Tegu on pika traditsiooniga jooksuga, mis on üks suurima osavõtjate arvuga ultrajookse maailmas. Starti lastakse vaid 23 000 jooksjat.

Comradest joostakse ühel aastal alla suunas ja teisel aastal üles suunas. 2015. aasta jooks kannab järekorranumbrit 90 ning on suunaga ülesmäge.  

Väike pilt ilmestamaks rajaprofiili.

Kuna vabu kohti oli alla tuhande ei saanud pikalt otsustamisega venitada ehk nüüd on taas kaks eestlast jooksul kirjas. Seda jooksu on minu teada jooksnud eelnevalt vaid kaks eestlast, Veiko ja Tarmo, kaks aastat tagasi.

Jooksule registreerumine tähendab, et 2015 aastaks tehtud plaanid tuli täiesti ümber teha.

Nii et kui keegi soovib nädalavahetuse rahulikuks pikaks jooksuotsaks kaaslast (tempovahemikus 5:20-5:40), andke märku. Olen igal nädalavahetusel ja mõlemal päeval pikemaks jooksuks valmis. Ja kui keegi soovib meiega koos Aafrikas jooksu kaasa teha, olete oodatud.

Mõned soovitused kogenumatelt jooksjatelt (Ian Sharman)

• Soovitusi valmistumisel Comradeseks
• 2008 aasta jooks - ülesmäge

Ja soovitus uueks aastaks. Olge oma soovidega ettevaatlikud, need võivad täituda. 

Jooksususside jõulud

Aknal jooksusussid reas,

ninad vastu vihmast klaasi.

Muremõtted peas.

Peremees on täna tõbine.

Kurb, et väljas silgata ei saa.

Jooksususse ausalt ei häiri,

kui mõnikord talvel must on maa.

Mis käite siin piilumas

väiksed punase mütsiga mehed?

Ütelge parem millal tuleb kevad?

Kas peab veel pikalt passima?

Tahaks värsket õhku

ja peremehe välja tassida.

Vastavad pikud,

ei kurjustamist pahaks pane,

“Kannatust. Kui pere on lauas

ja mekkinud hane,

tuleb varsti suurem

punase kuuega vana.

Toob peremehele tervist.

ja rohkeid jooksusõpru.

kellega koos mõõta kilomeetreid,

või sadu.

Pole vahet, kas pikki asfalti,

või mööda pehmeid metsaradu.”

Ilusaid jõule!

2014 hooaja kokkuvõte

Käesolev postitus on mõeldud osana pikemast treeningpäevikust ja sellisena tuleb ka seda võtta. Loetlen hilisemaks meenutamiseks enda jaoks mõned faktid.

Hooaeg kulges rahulikus rütmis. Hooaja alguses sai võetud kolm eesmärki:

1. osaleda Tartu neliküritusel ning üritada parandada üksikalade kohti.
2. sõita läbi Estonian Cup maastikurattamaratoni kõik etapid.
3. läbida Haanja100 jala.

Igal harrastajal võiks olla väike eesmärk. Mis iganes see on. Muidu leiab liiga kiiresti vabanduse, miks väike sport päeva ei mahu.

Tartu neliküritus

Neliküritus muutus pooletoobiseks juba hooaja alguses kui lumepuuduse tõttu esimene osa ehk suusamaraton ära jäi.

Teisel alal, 23 km jooksus, sain eelmisest aastast parema tulemuse. Samas korralikku jooksu välja ei tulnud. Mulgi rattamaraton eelmisel nädalavahetusel ja sellele järgnenud väike külmetushaigus tähendasid seda, et läksin starti eesmärgiga rada läbida.

Tartu rattaralliks üritasin teha natuke tõsisema ettevalmistuse. Tänud Heikile kellega koos tegime põhiosa ettevalmistusest. Alguses oli minu jalg teravam, hiljem temal. Kuni poole maani hästi kulgenud rattaralli läks tehniliste viperuste tõttu aia taha ning tulemust kirja ei saanudki. Sellega sai sisuliselt joon alla tõmmatud neliküritusele ning rattasõidutrenni motivatsioonile.

Sügises rattamaratonis oli eesmärk läbida rada ja säilitada stardigrupp. Rahulik algus ja aasta vältel sõidetud kilomeetrid tähendasid poolkogemata kohta 1000 sisse, mis tagab järgmiseks aastaks kohta stardigrupp eespool. Möödusin Heikist poolel maal. See ei mahtunud Heikile hinge ja ja ta lubas tõsisemalt harjutama hakata. Mul on sellest vaid hea meel ja loodan, et ta püstitatud eesmärgi saavutab.

Nelikürituselt siis kokkuvõttes pool eesmärgist täidetud.

Estonian Cup
Paaril sõidul kaotasin võitjale natuke üle tunni. Alla tunni kaotust võitjale pean enda võimeid arvestades heaks tulemuseks ja objektiivseks mõõdupuuks. Sõidud tulid kergemalt kui eelmisel aastal. Lihased olid paremini valmis ning ka mõningane sõidukogemus võimaldas targemaid sõite. Kohta koondarvestuses 400 sees (koht 398) pean jooksumehele heaks tulemuseks. Parem tulemus eeldaks juba erialast trenni maastikurattaga. Ma sageli aga ajasin maastikuratta garaazist välja vaid võistluseks.

Eesmärk sai täidetud: kõik sõidud läbitud ja taas kogemuse võrra rikkam. Edaspidi võtan maastikurattaga ette vaid mõned valitud sõidud.

Hooajast jäid eriliselt meelde kaks etappi: Otepää, mis kujunes mudaralliks, kuid oli sileda mustriga sõites hea sõidutehnikakool. Ning teiseks Jõulumäe, mis suutis lõpujooneks ära väsitada kõik lihased, mille järel isegi istuda või pikali heita oli raske.

Fotomeenutus ühest meeldejäävamast sõidust

Haanja100 Jala
Võetud eesmärk sundis hooaeja vältel jooksma ja lisaks andis Haanja100 jala õiguse joosta aasta jooksul maratone rohkem kui tavapäraselt. Viimased saidki peamiselt mu pikkadeks jooksuotsadeks.

Rattasõidud jätsid nädalatele oma jälje ning kilometraaz jäi muidugi ultrajooksjale lahjaks. Piirdusin kuus 150-200 kilomeetriga (maht sisaldab ka joostud maratone). Teine pool mahust tuli rattasõidust.

Ultraks valmistumise plaan oli proovida nihutada piire samm sammult edasi ja vaadata, mis keha teeb. Mõned lühemad ultrajooksu katsetused hooaja sees andsid kindlust, et keha tõenäoliselt saab ka 100 km läbimisega hakkama.

Kogu hooaeg sai liigutud ilma pulsikellata. Kui kiiruse arendamine ei ole eesmärgiks siis saab täiesti enesetunde põhjal hakkama. Ka kõik jooksuvõistlused tegin ilma kellata omas elemendis kulgedes.

Ettevalmistuse käigus sai joostud Alutagusel juhuslikult maastikumaratonis tulemuse mõttes huvitav maratoniaeg 3:33:33. Imelik juhus.

Kuupikkune eriettevalmistus ultra eel, kus tegin 3 ca 100 km nädalat , andis vajaliku tõuke, et Ultra läbida mõnusa tundega. Haanja100-st olen juba kirjutanud.

Kokkuvõtteks

Kolmest eesmärgist kaks ja pool tehtud. Pole paha.

Sai taas kinnitust tõsisasi, et rattasõit ja jooks ei sobi kokku. St rattasõidule jooksmine halvasti ei mõju, küll aga jooksutehnika ja jooksulihaste töö rikub rattasõit täiesti ära. Nüüd tuleb jalad uuesti jooksma õpetada.

Hooaja lõpus sai tehtud esimesed katsetused jooksunõu andmises tuttavatele. Oli hea meel, et nõuanded toimisid.

Aastaga sai laotud taas üks korralik kiht põhjale juurde. Nüüd tundub, et olen valmis taas pühenduma jooksule ning proovin korra veel nihutada järk-järgult piire. Loodan, et FB Jooksmise rühmast liituvad minuga mõned, kes soovivad sama teha.

Uueks jooksuhoojaks on põhjaladumine vaikselt alanud. Täpsema graafiku panen paika detsembri teises pooles. Kolm järgmise aasta maratoni, kus testin arengut, on välja valitud. Samuti on ajukurdude vahel paigas hooaja üldine treeningu struktuur. 

Ainuke asi, mille osas ma plaane ei tee, on ajalised eesmärgid. Lähen nautima protsessi teadmata kuhu välja jõuan.

Oluline on emotsioon!

Ainult hulludele

Sissejuhatuseks

Täpselt sedasi ”Ainult hulludele” on Haanja Ultra100 tunnuslause. Ja ega korraldaja Ivar end ilmaasjata doktor Holdeniks ei nimeta. Tavakodaniku mõttes vajavad sellistel üritustel osalejad ravi, kuna nende pööningul tõenäoliselt kõik asjad korras ei ole. Ja neid, kes nädalavahetusel raviprotseduurina vajalikud 15 ringi maastikul läbisid, oli seekord rekordarv. Tervelt 62 jooksjat. Kuigi sõna “tervelt” vist tuleb kasutada mõningase mööndusega.

Kui jooksumaratoni läbimine mahub veel kuidagi napilt arusaadavasse raami, siis 100 kilomeetri jooksuga läbimine on selgelt enamike inimeste jaoks normaalsuse skaalalt väljas. Aga just 100 kilomeetri läbimise mõte sügisel tundus hooaja alguses sobivaks liikumisele mõjutavaks jõuks. Eesmärk, mis ei nõua pingelist jooksutrenni, kuid siiski on piisav porgand, mis eesli liikuma meelitab.

Mõeldud, tehtud. Kuna ma enda keha võimetes kuigi kindel ei olnud, soovisin liikuda eesmärgi poole samm–samm haaval. Esimeseks astmeks panin suvisesse kavva Laulasmaa Ultral 64 km ja teiseks katseks Läti 80 km. Lisaks kergemaks vahepalaks mõned maratonid.

Elu on õpetanud, et plaanide õnnestumiseks ei tohi enne liialt suurt kära teha. Seetõttu hoidsin tehtud plaani osas kodus madalat profiili. Laulasmaa Ultrale minnes mainisin kaasale hommikul, et lähen jooksma. Igaks juhuks, et ta ei muretseks. Ega ma ju täpselt ei teadnud millal tagasi jõuan. Tagasi jõudsin õhtul umbes kuue ajal. Samas oleks võinud ka hullemini minna. Nagu mõni mees, kes prügiämbrit välja viies naasnud mitme päeva pärast. Madalat profiili hoidsin kuni lõpuni.

Kokku sai jooksuks ettevalmistuseks joostud kevadest alates 5 maratoni ja läbitud suvel hulgim rattamaratone. Mõnest üritusest olen oma blogis ka eelnevalt kirjutanud. Kolme päeva jooks Saaremaal näitas, et neli jooksutrenni nädalat on keha viinud valmidusse, mis andis kindlama tunde hooaja põhiüritusele vastuminekuks.

Jooksupäevast
Jooksule vastu minnes valdas mind täielik rahu. Teadsin, et keha oli enam-vähem valmis. Eesootava jooksu vaimsest poolest olin Lätist saanud piisava ettekujutuse. Ilmaennustus lubas jooksuks sobivaid tingimusi.

Kerge külmetushaigus oli ehk vormitippu natuke nürinud. Samas tekkinud sundpuhkus oli andnud jalgadele võimaluse treeningkoormusest taastada.

Kas saab jooksusõbrale olla midagi paremat kui veeta terve päev joostes? Mõtelge, terve päev joosta!

Starti minnes oli kaks eesmärki. Esiteks läbida pakutavad kilomeetrid ning võimalusel ületada lõpujoon päevavalges. Viimane tähendas jooksule ajaraami umbes 10 tundi ehk kümme kilomeetrit tunnis.

Raja raskuse osas ei olnud mul mingit ettekujutust. Ainuke info oli Mardi kokkuvõte Läti ultra järgselt, et Haanja jooks on Läti jooksuga võrreldes lauskmaa. Eks väike kahtluseuss jäi hinge närima kuna Mardi juttu ei saanud alati surmtõsiselt võtta.

Hommikul ärgates jõin ära kaks tassi kohvi ning asusin kella seistmeks teiste hulludega ravijärjekorda stardijoone taha. Ees ootas 15 ringi maastikul. Nagu rajal selgus oli Mart natuke liialdanud rajaprofiili kirjeldamisel. Kuigi rajameister oli siit-sealt üritanud suurematest mägedest mööda hiilida, ei õnnestu Haanjas tõuse täiesti vältida. Rada valdavalt kulgeski nurga all ehk kord üles, kord alla. Õnneks olid tõusu- ja langusnurgad joostavad. Minul umbes pool maad. Tugevamatel kogu distantsil.

Foto autor: Kaido Pelker

Mulle meeldib joosta pikka maad väiksemal ringil. Arvestust ringides on vaimselt lihtsam taluda kui mõtelda läbitud või eesolevate kilomeetrite üle. Viisteist ringi on oluliselt väiksem number kui 100 kilomeetrit.

Stardilähte järgselt juhtus sedasi, et sattusime Mariga jooksma kõrvuti. Hoolimata rahulikumast algustempost suutsime ikkagi liiga kiiresti alustada. Mulle tundus tempo enam-vähem kuid Mari hingamisrütmi põhjal tekkis kahtlus, et vist on liiga kiire. Mari jooksis laskumisi kiiremalt. Ma suutsin võtta jälle tõuse ökonoomsemalt. Sedasi me tandemina liikusime ning kerisime tasakesi tempot ülespoole. Ringi laskumistega esimeses pooles läks Mari eest ära, kusagil poolel ringil jõudsin talle järele ja ringi teises pooles tegin läksin mina ette vedama. Isegi Ivar noomis mind, kui teistkordselt temast rajal möödusin, et võiksin lugupidavalt suhtuda lühema distantsi meestesse ja mitte järjepidevalt mööda tormata. Ringi lõpus joogipunktis algas kassi-hiire mäng taas pihta. Märkasin lasketiiru tagaküljel metsavahel silti “Ettevaatust laskmine!”

Foto allikas: Võrumaa spordiliit

Jooksu esimene pool ei tõotanud midagi head. Organism ei tahtnud üles ärgata. Ennekõike soovis aju end puhkereziimile välja lülitada. Sarnane probleem oli mind hommikusõrkidel pidevalt kummitanud. Proovisin aju turgutada glükoositabletiga. Natuke nagu aitas. 

Kusagil kolmandal ringil tekkis kõhtu tunne, et tuleb tempot tõsta kui soovin sooja tunnet vältida. Pidev raputamine mäest alla jooksul toimis sarnaselt kui kompotipudelit üles-alla loksutada. Marjadel ei ole pääsu. Nad peavad välja tulema. Neljandal ringil kordus sama lugu. Tegin järelduse, et söömisega pean olema sel päeval ettevaatlik.

Kuuendale ringile minnes, kui oli läbitud kolmandik distanstist, näitas kell natuke alla kolme tunni. Olime alustanud liiga kiiresti. Tõmbasin tempot alla ja lasin Mari minema. Unistada ju võib kuid üheksa tunni graafiku tempo oli liig mis liig. Sellel ringil sain jooksu liidrite käest esimese ringiga sisse. Samas Mari pikalt eest ära ei läinud ja püsis vaatekauguseses. Ringi lõpuks olin talle taas lähemale jõudnud. Mari pööras ära majja. Tabloolt olin vilksamini tähele pannud, et asusin kümnendal kohal. Peast vilkastas läbi mõte, et kümne sisse võiks ju püsima jääda. Võtsin joogipunktis rahulikult ning kosutasin end tee ja banaaninga. Eriliselt maistev oli kohupiimakook rosinatega. Lauri möödus minust söögipunktis ringiga. Pistis kiiresti üht-teist põske ja kadus. Kuna Mari ei olnud ikka veel tagasi tulnud, asusin üksi teele. Jalad liikusid juba vaevalisemalt ja energia mõttes tundus, et keha energiavarud hakkavad lõppema. Lauri kadus kiiresti silmist. Tundsin, et läheb raskemaks. Otsustasin, et püüan tõuse senikaua joosta kuni suudan. Küll raja lõpuosas jõuab käia. Tempo tundus iga ringiga langevat ja 10 tunni piir kaduvat käest. Kõige raskemad olidki kilomeetrid 50 kuni 60. Ootasin, millal jalad kangestuvad. Proovisin iga ringi lõpus matuke midagi süüa ja juua. Mitmes ma olen,  kas olen kellegist mööda läinud või on minust mööda mindud? Puudus igasugune ülevaade. Infotabloo oli keeldunud mingi hetk töötamast. Nagu ikka sai kinnitust tõsiasi, et töötavat asja ei tohi torkida. Kogemata tehtud arvuti restart tähendas, et pilt kadus täiesti. Iga ringi lõpus pidin ütlema oma numbri kuna igaks juhuks märgiti ringide vahetulemused üles käsitsi.

Kusagil kümnenda ringi lõpus toimus minu jaoks jooksu käiku muudatus. Süsteem oleks oleks nagu lülitanud ümber teisele patareile. Ei tea, kas mõjus tehtud pikem söögipaus või organism loobus süsivesikute otsimisest ning kolis üle pekipõletusele. Igatahes muutus jooks taas kergemaks ning endale üllatuseks suutsin tõsta jooksu tempot ning enesetunne paranes. Kardetud kangust lihastesse ei tulnud ning vaid parema jala ahhilleuse kinnitus õrnalt manitses ettevaatusele. Võtsin seetõttu mõned raskemad tõusud kiirkõnniga kuid suutsin end hoida ülejäänud distantsiosal jooksmas.

Neli ringi enne lõpu kohtusin taas joogipunktis rõõmsameelse jooksu liidriga. Küsisin kas tal on jäänud kaks ringi? Saades vastuseks peanoogutuse sain kindlust, et mu ringiarvestus on õige. Lõpuni oli jäänud veel vaid neli ringi. Heites taas pilgu kellale taipasin äkki, et olin vist teinud kusagil valearvestuse. 10 tunni piirini oli piisavalt aega. Ergutasin end jooksule. Lasketiirus trenni tegevad laskesuusatajad vaatasid mind muigel näol. Jälle mingi hõikuv hull.

Lasketiiru tagaküljel sain kinnitust, et silt ei olnud pandud asjata. Metsavahel tungis puusse vihisev kuul. See ei muutnud mu meelt. Tuli minna. Vajadusel kas või neljakäpukil.

Kolm ringi enne lõppujoont aitas joogipuntis jalad liikumas hoida mõnus tvistiviis. Eelviimane ring oli puhas rõõm ning viimase ringi võtsin juba rahulikumalt. Teadsin, et saavutan oma ajalise eesmärgi ning vigastusriskide vältimiseks võtsin enamikke tõuse kõndides.

Mõnedsajad meetrid enne lõpujoont kuulsin seljatagant sammude müdinat ning kaks jooksjat möödusid minust. Haakisin end nende temposse ja uurisin kas nad on viimasel ringil. Jah olid. Ma ei tahtnud kahte kohta niisama ära anda ning lõpusirge eel ajasin jala sirgeks. Sain sellise käitumise eest kogenud ultrajooksjatelt noomida. Nii ei pidavat ultrajooksus tehtama. Vabandan, olen sellel distanstil alles kollanokk. Medal kaelas tegime siiski koos ühispildi. Olin jõudnud lõpujooneni enne pimedat ning lumesaju algust.

Foto allikas: Võrumaa spordiliit

Lõppsõna
Ultrajooksu soovitan võimalusel korral elus proovida. Mulle on andnud see hooaeg kõvasti enesekindlust juurde. Inimvõimetel on piirid, kuid sageli on need piirid kinni meie mõtlemises. Muutes mõtlemist muutub võimatu võimalikuks.

Numbrihuvilistele mõningaid arve jooksu kohta. Kella põhjal oli tõusumeetreid 1818 ning jooksuga kulus energiat 8329 kcal. Jooksu tempo pidi olema selgelt alla 6:00 kuna joogi ja söögipausidele kulus vähemalt 15 minutit. Kella järgi on jooksust taastumise aeg 48 tundi. Seekord ma ei usu kella ja puhkan kauem. Lõpukiirendus tagas ajaga 9:51:27 üldjärjestuses kuuenda koha. Algaja õnn.

Tänud Ivarile suurepärase ürtuse eest. Lisaks tänan ilmataati, kelle kaasabi oli ürituse õnnestumisel hädavajalik.