Helsingi maraton 2015

Helsingi maratonil osaleb tavapärasest vähem jooksjaid Eestist kui Stockholmi jooksul. Üheks põhjukseks on, et jooks ei sobi kuidagi kokku Tallinna maratoniks ettevalmistuse plaanidega. Seetõttu osalevad Helsingis pigem need eesti maratonijooksjad,  kel ei ole eesmärgiks ajalise eesmärgi alistamine vaid taas ühe jooksu purki saamine. Teine põhjus miks Helsingis stardib tavapärasest vähem jooksjaid on raja raskus. Distantsi lõpukilomeetrite tõusud on saanud kurikuulsaks.

Eks raja raskus oli see, miks 2015 aastal, jooksu kolmekümnendaks toimumiskorraks, kavandati uus rada ja jäeti välja lõputõusud. Üks suur ring asendati kahe väiksema ringiga. Jooksu korraldus on igati eeskujulik: ei midagi liiast ega midagi puudu. Joogipunktid pea iga 3 km järel jne. Kogenenumad osalejad teadsid märkida, et sel aastal oli ka esimene kord, kus loobuti jalakiibist ning ajavõtt toimus numbri taga oleva kiibiga. Põhjanaabrid oma ettevaatlikul moel võtavad ka omaks uuendusi.

Enne jooksu raja kaarti vaadates tundus, et see muudatus muudab raja kiiremaks ning lihtsamaks. Rajal selgus aga, et neid väiksemaid künkaid jagub ka väiksemale ringile ning võrreldes Tallinna maratoni lauge rajaga on Helsingi jooks märgatavamalt raskem. Eks see raja raskus ja kuum ilm said nii mitmelegi jooksjale saatuslikuks.

Osa Eesti jooksuseltskonnast stardi eelsel ühispildil

Enda jooksust märkmikusse kogemuse jäädvustamiseks järgmised read

Otsustasin proovida 4:30 tempot, mis kuni poole maani pidanuks olema igati jõukohane tempo. 10 kilomeetril jooksis jalg kinni ning mu jooks oli selleks korraks lõppenud. Norra mägedest, nagu arvata oli, ei olnud jalad taastunud. Esimest korda, kus nii vara läks maratonil raskeks. Jooksutrennist sai vaimutrenn. 12 kilomeetril tõmbasin hoo maha ja eesmärgiks sai vaheldumisi jooks-kõnd tehnikas rada läbida ning jalgalihastele võimalikult vähe lisakahju teha. Pulss oli samuti kõrge ja ei taastutnud kõnnipausidel ära. See oli samuti märk, et organism ei olnud veel taastunud.

Helsingi maratonist sai treening mõneks pikemaks jooksuks, kus tuleb tühja organismiga end endiselt liikuma sundida. Tuli lõpuni minna. Kas või kõndides. Janeki hommikul viksamisi näidatud 25. maratoni läbimise medal ja Helsingi maratoni juubelimedal tuli välja teenida.

Kulgesin vaikselt omas tempos edasi. Jalad väga liikuda ei tahnud. Õnneks leidsin endale 30 kilomeetril reiskaaslaseks ühe hispaanlase, kes oli veel kehvemas seisus. Sedasi teda ergutades jäi enda raskem olek tahaplaanile ning koos tulime lõpuni. Lõpuaeg üle 4 tunni on mu kõige aeglasem Helsingi jooks. Aga see kogemus oli väga väärtuslik, mida need 30 lõpukilomeetrit andsid.

Nüüd võtan välja teenitud pikema jooksupausi ja lasen kehal kosuda. Lugemiseks öökapi nurgal Hal Koerner-i raamat "Field guide to Ulrarunning". Kiirem viis on õppida teiste kogemusest ....