Tromso Skyrunning 2015

Kalamees teab, millal on mõtet konks vette lasta. Siis kui kala on näljane.
Millal on lihtne jooksjat keelitada jooksuvõistlusele? Kevadel, mil jooksunälg on suurim. Märteni kavalalt kevadel välja käidud konksu ma neelasin ahnelt alla ning nõustusin osalema kusagil augusti alguses Norras toimuval mägijooksul. Mis see siis 45 kilomeetrit ära ei ole.

Tegu on teist korda Tromso lähedal olevates mägedes korraldatava jooksuga. Erinevalt eelmisest aastast lubati registreerida sel aastal pikemale jooksule kuni 200 jooksjat. Märtenil õnnestus kuidagi kadalipust läbi pääseda ja meid jooksule kirja saada.

Ega selle jooksu alguses ülemäära infot ka väljas ei olnud. Hiljem, kui hakkas kodulehele jupi kaupa infot jooksu kohta tulema, sai selgeks, et midagi lihtsat rajal ees ei oota. 4 400 tõusumeetrit ühe päevaga oli hoomamatu suurus.

Õnneks oli mul natuke oidu keskenduda juuni keskpaigast trennides tõusumeetrite kogumisele. Selle ajaga jõudsin teha posu kergemaid trenne (500 tõusumeetrit korraga) ning kolm pikemat trenni vahemikus 1000-1600 tõusumeetrit. Samapalju kogunes ka langusmeetreid.

Tagantjärele vaadates oli sellest niipalju kasu, et jalad enam-vähem kestsid selle ürituse ära. Mitte et jalad valmis oleks olnud aga vähemalt kandsid mind tervelt lõpujooneni.

Soojenduseks üle kilomeetri tõusu.

Kohale jõudsime reedel. Ilm oli natuke udune kuid ei midagi hullu. Jõudsime kohale ajaks, mil asuti teele vertikaaljooksu stardi poole. Võtsime end jooksjate bussi sappa ja sõitsime mägiste oludega kohanema.

Vertikaal tähendab mägijooksudes jooksu ülesmäge ja kus kilomeetrite asemel joostakse tõusumeetreid. Sel jooksul oli neid siis üle 1000 tõusumeetri pakkuda. Mind ajendas vaatama uudishimu näha kuidas tippjooksjad seda rada läbivad. Oma silmaga näha jooksutehnikat ja nüansse võimaldab nii mõndagi õppida.

Vaatamiseks panime selga spordiriided, et natuke sörkida ja ronida ülesmäge. Jalad tuli kuidagi pikast istumisest lahti harutada.

Alt oli näha vaid väike osas tõusust

Kohapeal oli mäe tipp pilvedesse mähkunud. Stardini oli veel aega ja me liikusime vaikselt ronides ülespoole, et leida sobivamat vaatamise kohta. Paarisaja meetri kõrgusel tõmbasime hinge. Juba lihtne ronimine, mitte jooks, võttis naha märjaks. Mõningase pausi järel otsustasime parema vaatekoha saamiseks liikuda tasapisi veel natuke ülespoole. Sel ajal kui kõlas stardilähe olime jõudmas umbes poole tõusu peale.

Ülespoole liikudes läksid tõusud järsemaks,

ja lumisemaks,

ja kivisemaks

Ootasime esimesed jooksjad ära ja neile järgnejaid ergutades liikusime vaikselt jooksjatega kaasa ülespoole. Vaikselt tõusumeetreid kogudes jõusime lõpuks läbi udupilve päikselisele mäeharjale. Olime tahtmatult läbinud esimese jooksu raja ja üle tuhande tõusumeetri.

Mäe harjal - finishis

Alla minnes Märten ütles et temal annavad jalad alla liikudes tunda. Eks alla ongi raskem minna kuna mäes alla jooks nõuab tegelikkuses tugevamat jalga kui ülespidi jooks. Nii imelik kui see ei tundu on jõud (keha raskus), millega reie nelipealihas peab toime tulema kordades suurem kui mäest üles liikudes.

Rada pakkus kõike – samblaga kaetud mäenõlvu, kiviklibul ronimist, lumist tõusust ja ka tehnilisemaid ronimise lõike, kus oli vaja kasutada käte abi enda ülesse poole vinnamisel. Kui esimesed jooksjad liikusid kiire sammuga ülespoole, siis järgnevad olid läinud poolest maast üle kõnnile. Ega seda tõusu teistmoodi ka ise ei oleks jõudnud võtta.

Jooksumuljetest minu jaoks ei olnud niivõrd muljet avaldav mitte kuidas üles joosti vaid kuidas hiljem alla joosti. Naiste võitja lihtsalt jooksis otse kallakust alla samal ajal kui me ettevaatlikult sik-sakitades mööda rada alla tulime. Mäest alla jooksu klassivahe oli mäekõrgune. Ja vaated mis mägedest avanesid on sõnul kirjeldamatud ning fotodega edasi andmatud.

Tagasi alla

Mäest üle-alla ronitud broneerisime hotellis toad ja läksime puhkama. Telgis majutusega otsustasime mitte riskida kuna ilmateade lubas õhtust alates järgmisteks päevadeks, selahulgas meie võistluspäevaks, vihma. Ilmateade ei eksinud.

Ettevalmistused stardiks

Võistlushommikule eelneval laupäeva õhtul anti ülevaade jooksu trassist ning rõhutati järgnevat:

- stardipäeval hakkab köisvagun tööle alates kümnest ning meil tuleb 400 meetri kõrgusele starti minna jalgsi. Jooksuga minnes jõuab üles 20 minutiga. Kõndides, olenevalt tempost 30-40 minutiga.

- Rada pidi olema päris tehniline, mistõttu need, kes ei tunne end esimese tõusu järel kindlalt võiksid suunduda lühemale rajale ja mäest alla.

- Kindlasti tuleks kasutada korraliku tallaga jalanõusid, kuna ilm võib tulla vihmane. Riietuda soojemalt ning soovituslikult võtta müts ja kindad kaasa.

- Rajal on mitmeid vesiseid ületuskohti ning jalad saavad kindlasti märjaks.

- Vett ei pea palju kaasa võtma kuna mägiojades on vett küllalt. See on puhas ja joodav.

- Teine tõus ja laskumine on tehniline ning tõusu tipp eeldab mõningast mägist ronimist.

Kas pole tore rajakirjeldus? Igatahes minul valmis peas strateegia, et tõuse võtan rahulikult ja laskumisi katsun joosta kuni jalg kannatab. Energiageele tuleb kaasa võtta piisavalt, kuna eelduslikult läheb rajal kaua. Pakkisin kaasa sisliselt kogu karbi ostetud energiageele. Lisaks leppisime Märteniga kokku, et läbime raja koos ja kui läheb raskeks, siis tuleb seda teisele ütelda ja ei mängi kangelast. Igaks juhuks võtsin kaasa kaks kilekat, varusokid ning mütsi. Mine sa tea, mis ilm teeb. Kätte otsustasin panna rattakindad– sõrmeotsad vabad, kui vaja ronida, ja peopesad pehmendusega kaitstud, kui peaks olema vajadust kätt maha panna. Hommikul otsustasin veel lisaks, et igaks juhuks tõmban lühikesele püksile peale pikad liibukad kuna sedasi on tõenäoliselt mugavam lumiseid laskumisi joosta ning põlved püsivad soojas.

Kuulamas nõuandeid tagareas

Põhijooks – Hamperokken Skyrace.

Pühapäeva hommikul sadas uduvihma ja mägi oli mattunud udupilve. Õnneks pandi köisvagun varem tööle ning lunastades piletid ülesõiduks säästsime jalgu startimineku 400 tõusumeetrist ja saime aega juurde. Tugevamad muidugi läksid üles jalgsi.

Põhijooksu start anti pühapäel kell kümme. Tibas uduvihma ja ilm ei olnud kuigi paljulubav. Lootsime, et sarnaselt eelmisele päevale väljume mingil kõrgusel pilvedest. Kahjus seda ei juhtunud. Udu ja uduvihm saatsid meid pea kogu trassi.

Mis ootas rajal ees? Alguses soojenduseks 5 km laugemate tõusudega maastiku ja siis esimene tõus 1200m kõrgusele. Mäe tipust läks rada kaheks lühemale ja pikemale ringile. Pikemale ringile minejad laskutasid alla sisuliselt nulltasapinnale, mõned kilomeetrid lauget jooksu ja siis teine, tehnilisem tõus, 1400 m kõrgusele. See sisaldas mõningast liikumist ka mööda mäe harja ja tehnilisemat ronimist mäe tippu, kõrgeimasse kontrollpunkti. Seejärel tehniline laskumine mäest alla (nii kivine kui lumine osa) ja tuldud teed tagasi teiskordselt ronima 1200 m kõrgusele. Lõpetuseks pärast mäest alla laskumist tagasi 5-6 km mööda laugemate tõusudega maastikurada.

Rajaprofiili tutvustus

Stardist panid kõik sellise hooga minema nagu ees ootaks 10 km jooksu. Ma võtsin juba esimesi tõuse kõndides. Las lähevad. Targem on jõudu säästa. Alguse lauged tõusud olid tegelikkuses juba tuntavad. Vaatasin, et ega need jooksusammude tegijad palju minu kiirest kõnnist kiiremini ei liikunud. Mäest alla üritasin joosta. Tundus et Märtenile sobisid tõusud alguses rohkem kui laskumised. Ma jäin tõusudel temast maha. Samas laskumistel lasin vaba käiguga alla ja jõudsin järele. Mägise soojendusosa lõpetas pikem laskumine mäest alla ees ootava mäe jalamile. Proovisin seda joosta mõnuga ning kasutada langusest saadavat hoogu. Tuli vaid kontrollida, et hoog liiga kiireks ei lähe ja ees ukerdavatele jooksjatele selga ei jookseks. Ju nad kuulsid, et keegi müdinaga tagant tuleb ja andsid lahkelt teed. Esimesest joogipunktist läksime läbi. Ei olnud vaja tankida kuna seljakotis kaasa tassitav vesi oli suures osas alles.

Meel rõõmus kiirest allajooksust. See tõus ootab ees

Esimese tõusu poole peal andis aju märku, et süsivesikutase on madal. Võimalik, et töövõime viis ajutiselt alla ka stardi ootel ajaviiteks sisse söödud pannkook moosiga. Jäin Märtenist maha kuna ei suutnud tema tempoga kaasa minna. Võtsin geeli sisse ja fikseerisin aja. Oli selge plaan, et kui soovin lõpuni vastu pidada, siis tuleb vähemalt iga poole tunni tagant energiageel sisse võtta. Märten ootas mind aeg-ajalt järele. Ta ütles, et esimene pikem mäest alla jooks oli jalgadele kurnav kuid hetkel on veel kõik ok. Pool tundi hiljem, teise geeli järel tundus, et esimene oli jõudnud hakanud mõjuma ja energia hakkas tagasi tulema. Sain rütmi tagasi ja rühkisin mäest üles. Seltskonnas kus mina kulgesin keegi enam ei üritanud tõusu joosta. Kui algas kivisem osa, kus tuli jälgida igat sammu, tundus, et ajule see sobis ning ta alustas taas tegutsemist. Ülesmäkke ronimine läks juba järjest lõbusamalt ning tippu jõudsime Märteniga koos ning tegime üleval laugemal osal mõned jooksusammud.

Tipus hargnes rada kaheks. Lühema jooksu (pooliku) ette võtnud pöörasid vasakule ja pikema jooksu jooksjad suunati paremale laskumisele. Esimene laskumine algas köitest kinni hoides. Alustuseks 100-150 meetrit mööda lumist rada. Esimesed laskujad olid rajad sisse sõitnud ning tõsine tegemine oli end kusagile pidama saada. Hea, et olid kindad käes. Köis aitas hoogu hoida. Edasi jätkus laskumine mööda kivist ja mudast mäekülge, kus mättaid ja kive otsides tuli ettevaatlikult alla minna. Alla minnes jõudis kohale mõte, et tagasi tuleme sama rada pidi ainukese vahega, et ülesmäge. See saab tõenäoliselt olema korralik ronimine.

Esimene 400 m laskutud

Järgmine laskumine oli mööda lumenõlva. See osa mulle meeldis, kuna sai suure hooga alla joosta-hüpata. Ka kukkumist ei olnud vaja karta kuna lumi oli pehme. Seejärel taas natuke libedamat mudast mäekülge ja olime jõudnud esimesele vaheplatoole teel allapoole. Mööda oja külge, läbi väikseste mägijõgede sumbates ja vaikselt laskudes jõudsime lõpuks alla, kuhu kogunev vesi kosena laskus.

Edasi oli jäänud vaid lauge tundra moodi lauskmaa jägmise tõusu alguseni.

Mööda rada tõusu poole

Enne tõusu täiendasime varusid joogipunktis. Mina kibelesin edasi, kuid Märten soovis järjest rohkem puhata. Ta oli vist energia tarbimise unarusse jätnud ja nüüd andis see tunda. Eks ka tõusu ja langusmeetrid olid teinud ta jalgade kallal oma töö ning tunda andsid esimesed kerged krambihoiatused. Kolmas startinud eestlane jõudis meile joogipunktis järele. Ta ütles, et sellisel rajal on ta esimest korda. Näoilmest oli näha, et rada ei olnud talle kerge olnud. Samas raskemad tõusud alles ootasid meid ees.

Kõrgeima mäe tippu ronimine võttis meil kõvasti aega. Märtenil oli energia otsas ja ta jalad ei tahtnud ka enam liikuda. Samal ajal kui ise võtsin energiat andsin geeli ka Märtenile ja sundisin teda selle ära sööma. Arvestasin välja, et kui koos sööme, siis selle taktikaga peaks mul geele jätkuma vaid tõusudeks. Laskumistel tuleb energia söömine vahele jätta. Aga lootsin sellele, et kuna liikusime rahulikus tempos peaks keha toime tulema. Geelid igatahes tegid oma töö ja Märtenil tuli eluvaim poole tõusu peal tagasi. Jalad olid tal kanged edasi kuid sai end taas liikuma.

Ikka ülesmäge mööda lippudega tähistatud rada

Tõusu ülemine osa oli huvitav. Liikusime kas siis mööda meetri laiust mäe harja või siis paremalt-vasakult harja kõrvalt ronides. Arvan, et selles mõttes oli hea, et oli udune ilm ja ei näinud lõpuni alla kui kaugele kuristik ulatub.

Rahulikult mööda mäe harja edasi

Mäe tippu mööda ronimine läks meil lõbusalt. Saime nii mõnegi jooksja taas kätte, kes ettevaatlikult edasi liikusid. Seal tuli hirm ära unustada ja keskenduda vaid sellele kuidas edasi saada.

Kõrgem tipp juba taamalt paistmas

Mitmes kohas oli kiireim ja otsem tee just mööda mäe harja pidi. Lõpetuseks viimane tehniline ronimine ülesuunas ja olime jõudnud kontrollpunkti. Nüüd oleks tahtnud näha vaadet, mis avaneb. Kahjuks oli ümberringi vaid udu. Alla laskudes kohtasin jooksjat, kes üritas teha pilti kuid ütles et ei julge. Pakkusin, et võin teha tast pilti kuid ta loobus. Ma olin õnneks kevadel Aafrikas oma kõrguskartusest üle saanud. Neile, kes sellisel kõrgusel ja tehnilisel ronimisel esmakordselt olid võis olla see tõeline katsumus. See rada eeldab mõningast mägedes ronimise kogemust.

Edasi läks lihtsamalt kuna laskumine on natuke kergem kui tõus. Tuleb vaid vaadata kindlam jalgealune ning et ei paneks lahtisi kive allapoole veerema. Pikem laskumine mööda lumist välja, taas natuke kive ja olime jõudnud kahe kolmandiku peale laskumisel.

Veel mõned kivid ja siis laugem rada

 Lumisem rada mööda mägijärve kallast

Mõne aja pärast jõudsime sama raja peale, mida mööda olime tulnud üles. Edasi jäi vaid joogipunkti oodata. Meil mõlemal olid veenõud tühjad ja ega energiaga ka priisata ei olnud. Joogipunkti jõudsime ca pool tundi enne 8 tunnist kontrollaega. Tankisime end korralikult ja asusime tagasiteele. Liikusime kiirkõnniga. Tuli hoida seda vähest energiat mis oli.

Tagasiteel tõusudel vaikselt astusime, hingeldasime ja puhkasime. Kirjeldamaks tõusunurka sobib võrdluseks Mustamäe nõlv Tallinnas. Ainult, et 20 tõusumeetri asemel ootas ees 400 tõusumeetrit. Ja sedasi väikese vahe tagant kolm korda. Mäe tõusude võtmiseks kulus, nagu olin arvestanud 2 tundi. Edasi jäi 1,5-2 tundi lõpuni: laskumine ja sellele jägnev laugete mägedega osa. Jooksusammuks jätkus energiat vaid kergetel laskumistel. Muus osas oli keha energiavarud viimase piiri peal kuna vahepeal oli energia tarbimises pikem paus ja see andis nüüd lõpuosas tunda.

Lõpujoone ületasime natuke peale kümmet. Olime olnud rajal üle 12 tunni. Minu jaoks pikim üritus, millest osa võtnud.

Kolmas eesti poiss kahjuks ei mahtunud viimases vaheajapunktis 8 tunni ajalimiiti. Napilt pool tundi jäi tal puudu, et pääseda edasi, et jooks lõpetada.

Kui sa suudad joosta maratoni kolme tunni kanti ei tähenda sellel jooksul kahjuks midagi. See vajab teistsugust ettevalmistust ja jalalihast. Ajalimiidid on sellised, et ainult kõndimisega rada ei läbi ning laskumistel ja laugetel osadel tuleb joosta, et ajalimiitidesse mahtuda. Pikale rajale umbes 140 startinust natuke üle saja lõpetas ning ülejäänud kas katkestasid või ei mahtunud viimases kontrollpunktis ajalimiiti.

Kuidas esimene mees suutis selle raja läbida 6 tunniga jääb minu jaoks mõistatuseks. Kuigi ka tema kommentaar oli et see oli üks raskemaid ja tehnilisemaid jookse, mida ta on teinud.

Ma järjest rohkem hakkan hindama maastikujookse, just mägiseid. See ilu, mida mäed ja puutumatu loodus suudavad pakkuda, on hoopis midagi muud kui lauge linnamaratoni rada.

Mulle meeldib jooksu särgil olev slogan

Kui kellegil soov seda jooksu teha, siis soovitused on, et harjutage tõusu ja laskumise jooksmist eelnevalt ja ostke endale spetsiaalse kummisegutallaga jalanõud. See on ime kuid libedal kivil ja mudas need peavad. Tavapärase jooksutossuga ei soovita mägedesse minna.

Nädala pärast on kavas tutvuda Helsingi uue maratonirajaga ning siis on selleks hooajaks minu jooksud tehtud. Otsustasin teha paarikuulise pikema pausi ja tühistan kõik sügisesse kavandatud võistlused. Mõne pikema aeglases tempos jooksu ehk teen trenni mõttes kaasa kuid kiiremate jooksudega on selleks hooajaks joon all. Mõni kuu rahulikumalt ja siis saab ehk alustada plaanide tegemist ja ettevalmistusi järgmiseks hooajaks.