Kuna Haanja Ultra100 ei klappinud enam kalendrisse siis läksin maasikumaratoni rajale eesmärgiga teha tempokam pikem treening. Eesmärk oli lõpetada 4 tunni ajaraamis, et jõuda Aegviidust 15.19 väljuvale rongile.
Nii nagu rattas on maasikumaratone kahte liiki, kruusaradadel uhamine ja singlitel nokitsemine, saab ka maastikujookse sarnaselt liigitada. Lootsin, et orienteerumistaustaga korraldajad joonistavad tehnilisema raja. Selles ei pidanud pettuma. Raja esimene ja kolmas veerand sisaldasid mõnusaid tehnilisi jooksulõike, mis andsid korraliku maastikujooksu tunde. Rabadest läbi minevad lõigud olid hingele rõõmu pakkuvad, kuid jooksutehniliselt lihtsad.
Proovisin alustada rahulikult tagantreast kuid vahelduv maastik ja laskumised viisid kiiruse üles. Proovisin allamäge lõikudel langemisi ära kasutada ning seetõttu jõudsin järjest järele uutele rivis liikuvatele rühmadele. Maastikujooksus mulle meeldib kui saan natuke silmadega samme ja trajektoori ette kavandada ning seetõttu ei sobinud mulle rivis teiste sabas jooks. Enne Viru raba laudteed möödusin viimasest suuremast rühmast, et saada järgmiseks tehnilisemaks lõiguks pilgu kaugemale suunata.
Rabaradade laudteedel oli võimalik väikse vaevaga päris kiiresti kulgeda, ning tahtmatult keris kohati tempo alla 5 minuti. Rabarajad oli tõeliselt ilusad ning ilusast ilmast tulenevalt ka rahvarohked.
Rabale järgnev lõik Loksa teest kuni Narva maantee ületuskohani oli mudasem ja metsaveojälgedega. Alguses pehmemal ja hiljem okstega kaetud rajal ei tohtinud kaotada valvsust ning tuli joosta kõrgema lühema sammuga, et mitte komistada ja kergelt liikuda mättalt mättale. Intensiivsem pingutus ajas nahavahe päris kuumaks.
Narva maantee ületamise järgselt läks rada taas lihtsamaks ning andis võimaluse jalgadel taastuda. Esimeses toitlustuspunktis tegin pausi, et lasta pulsil taastuda. Mõned banaanid ja sokolaadikommid, täiendatud vedelikuvaru ja sai asuda edasi teele.
Järgmine rabaületus taas kiirongina mööda maha märgitud lauast rööpaid. Kõrvemaale jõudes algas minu arvates raja kõige huvitavam osa, kus jooks kulges mööda kitsast rada mööda künkaid üles-alla. Oleks vaid sellist rada rohkem. Kuigi jah, eks jalad said paraja koormuse ning paaril tõusul tuli minna üle ka käimisele.
Teises söögipunktis tuli ära proovida soe tee ja grillvorstid. Esimene kord kus jooksuüritusel sain teeninduspunktis sooja grillvorsti. Väga mõnus ja maitsev oli.
Viimane neljandik oli juba tasasem ning loodetud parempööret Kõrvemaa suusaradade tõusudele ei toimunud. Valdavalt kulges rada mööda metsateid. Rajale jagus mõningaid laugemaid tõuse kuid Pukimäest jooksime kahjuks kõrvalt mööda.
Kokkuvõtvalt on tegu hea maastikujooksuga, millele loodetavasti tuleb järgmisel aastal järg. Korraldus oli suurepärane.
Treeningpäevikusse märge:
Hoolimata lõpu eel kergelt krampi tõmmanud reie-lähendaja lihastest pidasid jalad hästi vastu. Juba teine jooks, kus tekkis tunne, et jalg kannab. Tuleb tööd lihasjõu ja vastupidavuse osas jätkata. Tundub, et varsti võib trennides kõndimise asemel proovida tasapisi tõuse joosta. Samas on veel pikk tee minna.
No comments:
Post a Comment