Mispos kolme päevaga kolm ja natuke peale.

Kevadiseks pikemaks jooksuks valmistumine tähendab, et pean arendama kolme oskust:

• oskust taluda nii ajaliselt kui vahemaalt pikka jooksu;
• oskust taluda palju tõusu- ja langusmeetreid;
• oskust joosta pimedas õhtust hommikuni.

Järgmise napi nelja kuu jooksul tuleb neid kõiki külgi arendada niivõrd kui see talvetingimustes võimalik.

Mispos kavandatud kolm maratoni kolmel järjestikuses päeval pakkus ideaalset võimalust teha kolm pikka trenni järjest. Kuigi kolm eraldi jooksu ei ole võrreldav sellega, mis ootab eest sama maa korraga läbides. Samas sissejuhatavaks treeninguks sobis üritus ilusti. Lisaks soovisin saada teada kuidas lihased ja organism reageerib sellisele koormusele ning kuidas õnnestub taastumine jooksude vahel.

1. Päev

Starti minnes oli kaks eesmärki: jälgida mustrit 9 minutit jooksu ja 1 kõndi ning võimalusel teha üks ring maratonile lisaks. Lisaks soovisin esimesel päeval katsetada nii vähest lisaenergiat ja vedeliku tarbimist jooksu ajal kui võimalik. Kasutada joogipunkti ainult ringi alguses ehk iga 7 km järel. Jooksu kiiruse osas plaane ei olnud ja pigem kujunes tempo jooksu käigus.

Ühtlane tempo tagas suhteliselt ühtlased ringiajad. Kõnnipausid tagasid madala keskmise pulsi. Eks ajasin mitmed rajal olnud teised jooksjad oma taktikaga närvi, sest pidevalt jooksin mööda ja siis võtsin kõnnipausi, et siis taas natukese aja möödudes uuesti mööda joosta. 5 ringi tulid kergelt ning 6 ja 7 olid juba raskemad. Võtsin 6 ringil ühe energiageeli. Organism vajas oma. Kokku rajal natuke alla 4,5 tunni ning läbitud 50 km. Õppetunnid olid, et kuna kandsin kilejopet ja pikka jooksupluusi, siis oli päris palav ning vedeliku kaotus oli suurem kui kavandatud. Järgmine päev tuli riietuda õhemalt. Jooksu järgselt üle 2,5 liitri sisse kallata ei olnud mingi probleem. Õnneks oli piisavalt taastusjooke kaasas.

Jooksu järgsest lihaste kangusest päästis kuum tünnisaun, mis harutas kanged jalad 5-10 minutiga lahti. See oli oluline taastumise komponent, mis võimaldas järgmisel päeval enam-vähem normaalsete jalgadega rajale minna.

2. Päev

Riietuse valisin õhema ja rohkem hingava. Soojendusjooksu jätsin ära. Esimesed 2 km olid jalad kanged ning kopsud kinni kuid siis ärkas organism üles ning sai taas liikuma. Kuna jooksime Kaupoga koos, siis muutsin joomise ja kõnni taktikat. Joomine ja kerge näks mõlemas joogipunktis ehk iga 3 km järel. Kõnd tavaliselt 100m joogipunkti järgselt. Ehk kõndi tuli vähem kui eelmisel päeval. Samas jooksu tempo oli ka natuke aeglasem. Jooks oli üllatavalt kerge ning raskemaks läks alles 6 ringi lõpus ja 7 ringil. Enesetunne oli jooksu järgselt oluliselt parem kui päev enne. Tundsin, et keha energiaprotsessid olid olnud jooksu ajal teistsugused kui päev varem. Keha oli eelmisest päevast õppinud. Sagedasem vedeliku tarbimine tähendas, et miinusesse jooksu ajal vedelikuga eriti ei jäänud. Tükike banaani igas joogipunktis tagas piisava energia. Kokku taas 4.25 jalal ja 49 kilomeetrit. Sisult sama tempo, mis eelmisel päeval. Keskmine pulss oli madalam.

Janekilt väike meenutus vihmasest teisest päevast

Taastumisprotseduurid olid samad – kuum tünnisaun ja hulgaliselt erinevaid jooke. Jalad olid natuke kangemad, kuid ei midagi hullu.

Pittu ei jäänud kuna tundsin, et organismi immuunsussüsteem oli koormusest stressis ning vajas und. Ei hakanud rahvahulgast viiruse noppimisega riskima.

3. Päev

Hoolimata vihmase ilma ennustusest valisin jooksuks teise päeva ehk õhema riietuse. Kordus sama ehk organism ärkas üles ca 2 kilomeetri jooksu järel. Jooksutempo oli alguses aeglasem, kuid muus osas oli kõik sama. Kõndi tuli natuke vähem kuna jooksseltskond oli teine. 5. ringi lõpus proovisin natuke tõsta tempot ning tempovahetus äratas organismi üles. Muutsin plaani ja otsustasin joosta kiirema viimase ringi ning jätta ära lisaring. Kiirem jooks tähendas, et liikusin kasutades kiiremaid lihaskiude, mis ilmnes, olid täiesti puhanud. Viimasel ringil kartsin, et kiirem jooks sööb kiirelt järelejäänud energiavarud. Samas energeetiliselt kõik toimis, jalgadest kadus väsimus ning jalad olid kerged kuni lõpuni.

Jooksu lõpuks oli kiirem jooks harutanud lahti ka aeglasemad lihaskiud. Seetõttu tavapärast kangust jalgades jooksu järgselt ei tundnud. Pigem oleks tahtnud veel joosta. Samas aitas. Kokku 42 km ja ajaliselt 3:39 oli viimaseks päevaks piisav. Sai päevavalges koju.

Kokkuvõte

Sobiva kiiruse valikul ja piisava ettevalmistusega suudab inimene joosta ka mitmel päeval maratoni järjest. Minu jaoks tagasid kolmepäevase trenni õnnestumise kuum tünnisaun, piisavalt antioksüdantide ja vitamiinide rohked marjadest tehtud taastusjoogid, korralik toitumine (aeglaste süsivesikute laadimine) õhtul ja hommikul ning pikk uni. Vesteldes kaaskannatajatega selgus, et need, kes alustasin esimest päeva rahulikumalt suutsid iga päevaga natuke lisada. Need, kes jooksid kiiremalt esimesel päeval, pidid järgnevatel päevadel maksma lõivu.

Nüüd on vaja nädala jagu võtta kergemalt ja taastuda. Mõne aja pärast, kui on tervist, tuleb saavutatud mugavuspiiri nihutada 50 kilomeetrist edasi.