Oluline on, et starti minnes ollakse terve. Ma mõtlen füüsiliselt täiesti terve. Ultra paneb organismi äärmuslikus vormis proovile ning toob välja kõik nõrgad kohad füüsises.
Samas ultra ei ole tavapärasest pikem jooks vaid ta on jooks, kus tuleb valmistuda ootamatuteks. Tavaharrastajal kulub 100 km läbimiseks 10-13,5 tundi. See tähendab, et jooksu vältel:
- jõuavad mitu korda muutuda ilmaolud;
- tõenäoliselt osa jooksust jääb pimedale ajale;
- kindla peale ei piisa tavapärasest organismi vedeliku ega energiavarudest;
- tuleb hakkama saada kangeks jäävate lihastega;
- suure tõenäosusega hakkab kusagilt hõõrduma.
Näiteks kui sajab terve jooksu tähendab, et peab olema piisavalt vahetusriideid, et oleks mida vahetada. Lisaks mingist hetkest alates, kus organismi energiavarud saavad otsakorrale, tuleb nagunii arvestada täiendava soojustuskihiga. Kas pimeda jaoks on olemas korralik pealamp? Mida teha kui õhtul külmetab ja läheb libedaks. Kas mul on libedatele oludele sobivad jalanõud.
Mida ma söön ja joon rajal. Kui maratonis saab hakkama geelidega siis mis on variant b kui geelid enam alla ei lähe? Milline on sobib jooksutempo ning kuidas jagada jõuvarusid, et pidada vastu niivõrd pikk jooks? Kui palju ja millal ma söön ja joon, et anda organismile piisavalt vedelikku ja energiat?
Kui olete aga need küsimused endale vastanud ning valmis pannud varuplaanid on tõenäoline, et ülejäänud sõltub kõik teie vaimu tugevusest. Kui soovite oma tahtejõu proovile panna, siis soodsam registreerimine Haanja Ultrale on sel aastal avatud erakordselt pikalt ehk Uganda iseseisvuspäevani (09. oktoobrini).
Mul on kavas minna oma vaimu korrastama Lõuna-Eesti kuppelmaastikule. Ultrajooksjad on täiesti teistmoodi seltskond. Rahulikkus, sõbralikkus ja abivalmidus on ultrajooksu osa. Ultrajooksjad ei virise iga pisi-ebamugavuse pärast. Ultrajooksu lõpetades oled parem inimene kui starti minnes. See on üks põhjustest, miks mina stardijoonele lähen.
No comments:
Post a Comment