Ma läksin seekord Haanjasse eesmärgiga testida uut rada ning kasutama võimalust teha maastikul koos teistega tavapärasest pikem tõusutreening. Treeninguid, mille eesmärk on nihutada mugavustsoone, on koos teistega ikka lihtsam teha kui üksinda. Treeningu pikkuseks oli kavandatud umbes 8 tundi ehk jooksen niipalju kui selle ajaga jõuab. Kui pikaks jooks kujuneb pidi selguma rajal. Mul oli eesmärk hoida kogukoormus mõistlikuna, et järgmiste nädalate eesmärgid väga ei kannataks. Kokkuvõtvalt jõudsin 7,5 tunniga ära teha 10 ringi ehk 66,6 km.
Missuguseks rada kujuneb ei olnud rajale minnes teada, sest mõned päevad enne jooksu Haanjas maha sadanud lumi sättis rajameistri raskete valikute ette ning lõplik rajajoonis sai paika päev enne jooksu. Mulle uus rada meeldis.
Esimene ring algas pimedas ja lõppes koiduvalgel. Minu jaoks oli esimene ring kõige huvitavam kuna jooksin ilma pealambita teiste jooksjate valgusvihus ning ei rada, tõuse ega languseid polnud väga näha. Paljuski tuli tunnetada rada ning aimata veelompe nende helkimise või tossulirtsatuse heli põhjal. Äge oli kulgeda pimedas metsas ees liikuvate pealampide rivi järgi.
Esialgne plaan oli liikuda tempos kusagil 40 minutit ringile ehk ca 10 h graafikus. Paari ringi järel selgus, et see plaan on liialt optimistlik. Ja mitte ainult minule.
Ivar oli laotanud raja ilusasti suusaradade vahele ning joonistanud sisse mitmed pikad tõusud ja langused. Raja maiuspalaks oli Sika mäe tõus ja langus. Kella andmete põhjal oli ringi kohta ca 130+ tõusumeetrit. Arvestades, et jooks koosnes 15 ringist tähendab see jooksu kohta 2000 tõusumeetrit. Pole ime, et paljudel jooksu teises pooles jalalihased keeldusid liikumast. Kõrvaltvaatajana oli selgelt nii näoilmetest kui jooksusammust näha, et teine pool distantsist tuli paljudel liikuda tahtejõu pealt.
Peale paari esimest kiiremat ringi tõmbasin teadlikult tempo alla. Sain aru, et samas tempos põletades, muutub trenn jalgadele liialt lõhkuvaks. Lappasin kokku seljakotile kinnitatud käimiskepid ja hakkasin liikuma nelikveol. Kiirus langes küll märgatavalt kuid säästsin selle abil tõusudel poole jalajõust. Jooksu teises pooles muutus mu jooksu suhteline kiirus oluliselt teiste kulguritega võrreldes. Minust enne mööda jooksnute kiirus langes tõusudel ajapikku käimiseks ning ma oma ühtlase nelikveoga liikusin võrreldes teistega iga ringiga üha kiiremas tempos. Kaheksanda ringi järgselt otsustasin teha pausi ja oodata Kaupot ja Priitu järele. Ei viitsinud enam üksi kulgeda ja koos lobisedes on ka lihtsam minna vastu teisele poolele.
Tankisin kõhu mulgiputru täis ning rüüpasin ajaviiteks pool purki humalamärjukest pealekauba. Kaupo saabudes jätkasime koos. Arvutasin, et jõuan ajalimiidis teha veel kaks ringi ehk kokku 10 täis. Kaupo võttis samuti oma toikad abiks ja sedasi tõuse kergelt joostes ning jooksu teemal lobisedes läksid minu viimased kaks ringi päris kõbusalt. Kümnenda ringi lõpus oli minu aeg täis ja astusin rajalt maha. Kaupo pidi tegema lõpuni. Mida ta ka tegi. Tõin talle igaks juhuks pealambi, kuna kõik, mis jääb peale 10 tundi jääb pimeda peale.
Enda jooksust tegin mitu tähelepanekut:
- Jalg on oluliselt parem, kui kaks aastat tagasi. Kui suudad pikad langused mõnuga alla joosta näitab, et jalalihas on veel terve. Seda tõestas ka jooksu järgne taastumine. Jalad said vajaliku koormuse, kuid jäid terveks. Samas soovitava jõutasemini on mul veel pikk tee minna. Järske langusi soovin tulevikus kiiremini joosta.
- Jooks näitas, et geelidest ma ei saa aju jaoks vajalikku suhkrutaset kätte. Midagi jääb puudu ja on selline uimane minek. Oleks vaja natuke teravamat segu. Võrdluseks on pilt noorusajast, kus auto minekul oli tuntav vahe sõltuvalt sellest kas tankisid 76-te või 95-te. Naturaalne suhkur, mis sisaldus Hannese juubeli tähistamiseks toodud kookides ja hiljem joodud koolas, lõi kiiresti pildi selgeks. Mõtlemisainet ülejärgmise nädala pikaks trenniks.
- Nelikveoks vajalikku käte jõudu tuleb taas harjutama hakata. Pole taas nii pikalt teinud ning õlgadele ja küünarliigestele oli liigutus alguses harjumatu. Õnneks saab lume korral suusatades seda osa vormis hoida. Jooks andis taas kinnitust, et kuigi nelikvedu on aeglasem säästab ta tõusudel oluliselt jalgu, mis tähendab omakorda seda, et pikas mägiultras suudad pikemalt hoida ühtlast liikumiskiirust.
Rada on oluliselt raskem lisandunud tõusumeetrite tõttu. 2000 tõusumeetrit ei ole Eesti oludes tavapärane ning see rada sobib ka edaspidi hästi kevadiste mägisemate jooksude treeninguks.
10 tunni alistamine sel rajal on juba tugev tulemus. Käesoleval aastal said sellega hakkama vaid kaks meest. Ka Rait ütles pärast jooksu kommentaariks, et rajarekord jäi tõenäoliselt just selle Sika tõusu taha. Kunagi tahan proovida Haanjas uuel rajal uuesti 10 tunni piiri alistamist. See läheb minu kunagi teha vaja nimekirja.
Rada oli hästi vaheldusrikas ning ainuke laugem lõik on suusastaadionil paarsada meetrit ning paar lühemat lõiku Kurgjärve ääres. Ülejäänud rada on üles-alla ja kogu jooks on maastikurajal. Eks sellel on omad plussid ja miinused. Maastik teeb raja raskemaks kuid teisalt pehme pinnas põrutab vähem. Samas kõrgemad tõusud ja mäest alla jooksud nõuavad tugevamat jalga ehk Haanja Ultra100 korralik läbimine eeldab juba spetsiifilist treeningut ning ainult laugest asfaldijooksust ettevalmistuseks ei piisa.
Raja tähistuse ning muu korralduse osas oli kõik suurepärane. Ivari korraldatud üritused on jätkuvalt kõrge kvaliteediga ja ei mingit lati alt minekut. Ei mingeid üleliigseid kellasid ja vilesid kuid kõik võistlejale vajalik on heal tasemel olemas. Jooksumehelt jooksumehele.
Ning lõpetuseks midagi, mis ei ole vähetähtis. Uus rada oli oluliselt ilusam. Kurgjärve äärsel rajal ma võtsin ühel ringil täiesti hoo maha et nautida vaadet mis avanes päiksesäras sügisele tumedale Väikjärve pinnale.
Foto allikas ja rohkem jooksupilte: Võrumaa Spordiliidu galerii
No comments:
Post a Comment