Korraldajate spordijoogile lootma jäämine on paras loterii. Selgus, et Rotterdamis pakutud spordijook oli päris kange. Selle üle kurtsid paljud lõpetajad. Proovisin pärast finišit rajal pakutud spordijooki paar lonksu ja rohkem see alla ei läinud. Oma geeli kaas võtmine ja rajal ainult vee tarbimine on kindla peale minek.
Uudne oli korraldajate patendeeritud joogisüsteem (Smart drinking). Esimeses joogipunktis oli üllatus suur kui haarad veega topsi ja hooga kallates avastad nina švammist. Asja lähemalt uurides selgus, et joogitopsi katteks oli pandud švamm, millele oli sisse lõigatud kaks sälku, millest sai vaikselt juua. Kate võimaldas joogi topsiga kaasa võtta ja väikeste lonksudega jooksu ajal edasi juua. Vesi ei loksunud jooksmise ajal maha. Kuigi palava ilma tõttu sai valitud hiljem taktika, et esimesel topsil kohe kaas maha ja kurgust alla ning alles teine tops kaasa.
Rotterdami rada on lauge ja sobib kiire aja jooksuks. Rajal on küll tõuse, kuid need on valdavalt piisavalt lühikesed ja lauged. Iseasi, kas Eesti oludest talviselt lumelt asfaldile minnes õnnestub seda raja kiirust ära realiseerida. Pigem tundub, et Eestis harjutavatele jooksjatele on soovitatav võtta sihiks pigem mõni sügisel korraldatav maraton. Olin ise teinud enne Rotterdami asfaldil vaid paar jooksu. Kindlasti ei olnud jalad veel valmis asfaldil pika otsa talumiseks.
Tundub, et Rotterdam on suunatud nö alla 3 h jooksjatele ning ei ole kavandatudki massiürituseks. See mulje jäi kogu korraldust tagantjärgi vaadates. Ei suurt messi enne maratoni ega ka mingit toitlustust pärast maratoni. Finišialas pakuti vaid banaani, spordijooki ja vett. Ka maratoniraja laius ei toeta suurte rahvamasside liikumist. Sel aastal osalenud 10 000 jooksjat tundub olevat ka piir.
Kokkuvõttes oli see maraton huvitav kogemus. Mõningatest korralduslikest miinustest hoolimata on Rotterdami rada jooksmiseks hea.
Järeldused edaspidiseks:
- 2 aeglast + 2 kiiret geeli tundub, et on piisav energiataseme hoidmiseks. Kaasas oli mul lõpuks isegi 3 kiiret geeli, kuid üks jäi kasutamata. Geelide võtmise mudel 10 km, 20, km, 30 km ja 35 km on mul kahel viimasel maratonil toiminud.
- Pulsigraafikuid vaadates on mul viimasel kahel maratonil läinud pulss 35 kilomeetril punasesse. Arvan, et pean proovima pikkade jooksuotsadega seda piiri edasi nihutada. Selleks tuleb üritada venitada senised pikimad trennid (mis on seni jäänud alla 30km) kuni 35 km pikkuseks. Kui suudan trennis joosta 35 km, siis peaksin suutma ka maratoni korralikult lõpuni joosta.
- Pulsikellaga kiirusepiiraja pealepanek on päris tõhus abivahend õige ja ühtlase tempo hoidmisel. Üldiselt on maratonil esimese poole hea tunne petlik. See võib viia vale otsuseni, et võib kiirust juurde lisada. Kellaga piirangu pealepanek aitab meelde tuletada, et jooksutempo ei kerkiks maratoni esimeses pooles liiga kõrgeks ning jääks reservi ka teise poole jooksmiseks. Nagu öeldakse, maraton algab 30 kilomeetrist.
Sunday, April 17, 2011
Friday, April 15, 2011
Rotterdami maraton 2011 (vol.1)
Rotterdami maratonist on möödunud nädal. Lõpuks sain aega teha sissekande 10.04.2011 toimunud Rotterdamist maratoni muljetest.
Rotterdami linnavaade
Enne maratoni
Läksime kohale reede varahommikul otselennuga Amsterdami ja sealt edasi rongiga Rotterdami. Kohale jõudes käisime reedel kohe ka maratoni messil. Saime kätte särgi, numbri ja ajavõtukiibi. Kahju, et jooksjatele ei anta registreerimisel ei rajakaarti ega infot stardi korralduse kohta.
Maratoni mess oli väikseim seni kogetuist. Umbes 10-15 müüjat ja kogu lugu. Kohalikes spordipoodides (sh jooksule spetsialiseerunud väikestes ärides) tundus olema suurem valik. Aga see selleks.
Hotelliks oli meil Eden Savoy. Asukoha mõttes heas kohas –kesklinna ligidal, stardist umbes 1 km kaugusel. Hommikul oli sealt hea sörkida starti ja peale maratoni tagasi hotelli pesema.
Rotterdamis üllatas, et hinnatase väljas söömiseks oli Euroopa mõttes mõistlik. Holland varasemalt meenus mulle suhteliselt kalli kohana. Maratoni messikeskuse vastas asuvast kaubanduskeskuse teise korruse söögikohast sai kätte keskmise suurusega pasta 5 euro eest. Tõelise itaalia restorani pastatoitude hinnad jäid samuti 8-12 euro vahele. Viimastest saadud maitseelamus oli super.
Tutvudes rajaprofiiliga ja eelmisel aastal aegadega sai selgeks, et kriitiline punkt on 25 ja 30 kilomeetri vahel, kus asub raja kõrgeim punkt ehk sild, mida ületatakse koheselt nii stardist minnes kui ülejõe tagasi tulles. Eelmise aastate jooksjate tempograafikuid vaadates toimus kusagil 30 km paigus paljudel tempolangus.
Maratoni rajaprofiil Polari kella põhjal.
Laupäevasel kerge soojenduse ajal testisime sillatõusu ja see tundus olema korralik. See tähendas, et kes selle tõusu tagasiteel ära kannatab, sel on edasi juba lihtsam.
Maratoni päeval
Paar nädalat enne maratoni oli mul treeningrütm sassis (ega ma praegugi veel rütmi tagasi saanud ei ole), mistõttu oli Rotterdamis eesmärgiks joosta trenni mõttes pikk ots (25-30 km) etteantud ühtlase tempoga ning rajal otsustada enesetunde põhjal kas ja kuidas edasi.
Stardikoridor oli korraldatud sedasi, et alla 3 tunni jooksjad olid ees ühes reas ja peale seda kahes kõrvuti koridoris rühmas: alla 3.30 jooksjad ja alla 4 tunni jooksjad. Rotterdamis registreerimisreegleid lugedes selgus, et alla 3.00 jooksjad pannakse stardigruppidesse joostud tulemuse järgi ning ülejäänud valivad ise endale sobiva stardigrupi. Olenemata seni joostud tulemusest. Seetõttu ebaühtlus jookjate kiiruses maratoni alguses andis esimestel kilomeetritel tunda.
Kuna tegin kerge soojenduse enne jooksu, siis 20 minutit enne starti stardirühma otsides selgus, et pean minema teisele poole teed. Kahjuks tegin sooja valel pool teed. Õnneks sai metroojaama kaudu raja alt läbi. Muidu oleksin starti hiljaks jäänud. Startisin oma stardigrupi lõpuosast. Stardigrupp oli pikk, mis tähendas, et 3.30 tempojooksja oli ca 100 m eespool ja 3.15 tempojooksja vähemalt 150-200 m eespool. Tagantjärgi tarkus - Rotterdamis on soovitatav minna stardikoridori vähemalt 45 minutit varem. Vaid siis on lootust oma rühmas ettepoole saada.
Stardipaugu järel kulus põhitähelepanu, et jälgida, et teistele otsa ei koperda. Esimene sillatõus läks seetõttu kiiruse mõttes rahulikult (muidu närviliselt). Rotterdami rada on pea kogu jooksu vältel hästi kitsas (valdavalt umbes pooleteise kuni kahe autoraja laiune), mistõttu võite kujutada ette kui 9000 jooksjat mööda seda kitsast koridori kulgeb. Peale silla ületamist said kaks sardigruppi kokku, mis tähendas, et tempo langes veel. Isegi raja ääres jooksmine ei taganud, et saad teistest kiiremini edasi. Oma tempot hoidma sain hakata sisuliselt alates 5 kilomeetrist. Ühtlaselt joosta sain alates 10 kilomeetrist.
Poolmaratoni paiku jooksid kaks eesti tüdrukut ja noormees minust mööda. Ma ei saanud kaasa minna kuna mul oli kellaga pandud tempopiirang peale. Suur oli kiusatus nende tempoga kaasa minna. Jäi vaid lootus, et küll tõusudel ja hiljem peale 30 km vahe tagasi teen.
Nii ka juhtus. Kui tõusudel teistel valdavalt kiirus langes, siis ma tundsin jõudu samas tempos ka tõusudest (niipalju kui neid rajal oli) üles minna. Teistkordsel silla ületamisel sain kätte esimese tüdruku ja natuke enne 30 km teise tüdruku. Kardetud sild osutus tegelikult kergemaks. Tundub, et talvel tehtud jõutreeningust on olnud kasu.
Testjooks (rahulikult 4.40 tempoga) õnnestus. Ei mäleta, et kunagi varem oleks peale 30 km tundnud nii mõnusat kerget minekut ja soovi kiiremini jooksma hakata. 30 kilomeetrist läks piiraja maha ning proovisin edasi liikuda tempoga 4.20-4.30 vahel. Päris hea tunne oli teistest mööda kulgeda. Õnneks oli ka rada kergelt langev. Suutsin kõrgemat tempot hoida järgmised 5 km ja raskemaks läks alles siis kui rada hakkas taas tõusma. Tagantjärgi kellast jooksu andmeid vaadatesläks sel hetkel (35 kilomeetril) pulss punasesse (üle 165).Otsustasin, et tiksun siis endise rütmiga lõpuni välja.
Esmakordselt kogesin, et kuigi pulss oli punases, ei lagunenud jooksutehnika ära. Proovisin paaril korral, et kui vähegi tagant sundida, suutsin tempot taas vaikselt tõsta.
Kõige raskem oli distansti kilomeerid 39-40. Esiteks oli ka rada kaldu, mistõttu tundsin, kuidas viltu rajal jooks hakkab jalgadele. Teisalt tuli väsimus peale. Kulgesin teistega samas langevas tempos edasi.
500m enne finišit testisin, kas suudan teha lõpukiirendust. Suutsin. Lausa lendasin teistest mööda. Hea tunne oli. Tagantjärgi kellalt vaadates suutsin finišijoonel saada korraks kiiruse isegi alla 3.30. Kuigi jah, ega seda kiirendust palju pikemaks ei oleks jätkunud.
Kokkuvõttes on aeg 3.15 minu jaoks päris hea tulemus. Seda enam, et tunnetuslikult jäi varu ning kooma end ei jooksnud. Olen jooksuga rahul ja mõne kogemuse võrra taas rikkam. Jooksu tagantjärgi hinnates tekkinud mõtetest järgmises postituses.
Tegu oli selleaastase esimese testjooksuga. Järgmine testjooks tuleb Stockholmis ning siis on sügisel kavas taas startida Frankfurdis. Kuigi teoorias peaks keskenduma vaid kahele maratonile aastas, siis tunnen, et vajan selleks, et sügisel suvel tehtud tööd realiseerida, ettevalmistusperioodi sees mõned testjooksud. Seal ei ole eesmärgis aja jooksmine vaid kogemuse ning võistlustunnetuse saamine. Maraton on jooks, kus peab pidevalt kohandama taktikat vastavalt oludele ja enesetundele. Nagu Keenia Hilda ütleb „Maraton on maraton”. Arvan, et mida rikkalikum on kogemustepagas, seda targemalt suudan edaspidi maratoni joosta.
Rotterdami linnavaade
Enne maratoni
Läksime kohale reede varahommikul otselennuga Amsterdami ja sealt edasi rongiga Rotterdami. Kohale jõudes käisime reedel kohe ka maratoni messil. Saime kätte särgi, numbri ja ajavõtukiibi. Kahju, et jooksjatele ei anta registreerimisel ei rajakaarti ega infot stardi korralduse kohta.
Maratoni mess oli väikseim seni kogetuist. Umbes 10-15 müüjat ja kogu lugu. Kohalikes spordipoodides (sh jooksule spetsialiseerunud väikestes ärides) tundus olema suurem valik. Aga see selleks.
Hotelliks oli meil Eden Savoy. Asukoha mõttes heas kohas –kesklinna ligidal, stardist umbes 1 km kaugusel. Hommikul oli sealt hea sörkida starti ja peale maratoni tagasi hotelli pesema.
Rotterdamis üllatas, et hinnatase väljas söömiseks oli Euroopa mõttes mõistlik. Holland varasemalt meenus mulle suhteliselt kalli kohana. Maratoni messikeskuse vastas asuvast kaubanduskeskuse teise korruse söögikohast sai kätte keskmise suurusega pasta 5 euro eest. Tõelise itaalia restorani pastatoitude hinnad jäid samuti 8-12 euro vahele. Viimastest saadud maitseelamus oli super.
Tutvudes rajaprofiiliga ja eelmisel aastal aegadega sai selgeks, et kriitiline punkt on 25 ja 30 kilomeetri vahel, kus asub raja kõrgeim punkt ehk sild, mida ületatakse koheselt nii stardist minnes kui ülejõe tagasi tulles. Eelmise aastate jooksjate tempograafikuid vaadates toimus kusagil 30 km paigus paljudel tempolangus.
Laupäevasel kerge soojenduse ajal testisime sillatõusu ja see tundus olema korralik. See tähendas, et kes selle tõusu tagasiteel ära kannatab, sel on edasi juba lihtsam.
Maratoni päeval
Paar nädalat enne maratoni oli mul treeningrütm sassis (ega ma praegugi veel rütmi tagasi saanud ei ole), mistõttu oli Rotterdamis eesmärgiks joosta trenni mõttes pikk ots (25-30 km) etteantud ühtlase tempoga ning rajal otsustada enesetunde põhjal kas ja kuidas edasi.
Stardikoridor oli korraldatud sedasi, et alla 3 tunni jooksjad olid ees ühes reas ja peale seda kahes kõrvuti koridoris rühmas: alla 3.30 jooksjad ja alla 4 tunni jooksjad. Rotterdamis registreerimisreegleid lugedes selgus, et alla 3.00 jooksjad pannakse stardigruppidesse joostud tulemuse järgi ning ülejäänud valivad ise endale sobiva stardigrupi. Olenemata seni joostud tulemusest. Seetõttu ebaühtlus jookjate kiiruses maratoni alguses andis esimestel kilomeetritel tunda.
Kuna tegin kerge soojenduse enne jooksu, siis 20 minutit enne starti stardirühma otsides selgus, et pean minema teisele poole teed. Kahjuks tegin sooja valel pool teed. Õnneks sai metroojaama kaudu raja alt läbi. Muidu oleksin starti hiljaks jäänud. Startisin oma stardigrupi lõpuosast. Stardigrupp oli pikk, mis tähendas, et 3.30 tempojooksja oli ca 100 m eespool ja 3.15 tempojooksja vähemalt 150-200 m eespool. Tagantjärgi tarkus - Rotterdamis on soovitatav minna stardikoridori vähemalt 45 minutit varem. Vaid siis on lootust oma rühmas ettepoole saada.
Stardipaugu järel kulus põhitähelepanu, et jälgida, et teistele otsa ei koperda. Esimene sillatõus läks seetõttu kiiruse mõttes rahulikult (muidu närviliselt). Rotterdami rada on pea kogu jooksu vältel hästi kitsas (valdavalt umbes pooleteise kuni kahe autoraja laiune), mistõttu võite kujutada ette kui 9000 jooksjat mööda seda kitsast koridori kulgeb. Peale silla ületamist said kaks sardigruppi kokku, mis tähendas, et tempo langes veel. Isegi raja ääres jooksmine ei taganud, et saad teistest kiiremini edasi. Oma tempot hoidma sain hakata sisuliselt alates 5 kilomeetrist. Ühtlaselt joosta sain alates 10 kilomeetrist.
Poolmaratoni paiku jooksid kaks eesti tüdrukut ja noormees minust mööda. Ma ei saanud kaasa minna kuna mul oli kellaga pandud tempopiirang peale. Suur oli kiusatus nende tempoga kaasa minna. Jäi vaid lootus, et küll tõusudel ja hiljem peale 30 km vahe tagasi teen.
Nii ka juhtus. Kui tõusudel teistel valdavalt kiirus langes, siis ma tundsin jõudu samas tempos ka tõusudest (niipalju kui neid rajal oli) üles minna. Teistkordsel silla ületamisel sain kätte esimese tüdruku ja natuke enne 30 km teise tüdruku. Kardetud sild osutus tegelikult kergemaks. Tundub, et talvel tehtud jõutreeningust on olnud kasu.
Testjooks (rahulikult 4.40 tempoga) õnnestus. Ei mäleta, et kunagi varem oleks peale 30 km tundnud nii mõnusat kerget minekut ja soovi kiiremini jooksma hakata. 30 kilomeetrist läks piiraja maha ning proovisin edasi liikuda tempoga 4.20-4.30 vahel. Päris hea tunne oli teistest mööda kulgeda. Õnneks oli ka rada kergelt langev. Suutsin kõrgemat tempot hoida järgmised 5 km ja raskemaks läks alles siis kui rada hakkas taas tõusma. Tagantjärgi kellast jooksu andmeid vaadatesläks sel hetkel (35 kilomeetril) pulss punasesse (üle 165).Otsustasin, et tiksun siis endise rütmiga lõpuni välja.
Esmakordselt kogesin, et kuigi pulss oli punases, ei lagunenud jooksutehnika ära. Proovisin paaril korral, et kui vähegi tagant sundida, suutsin tempot taas vaikselt tõsta.
Kõige raskem oli distansti kilomeerid 39-40. Esiteks oli ka rada kaldu, mistõttu tundsin, kuidas viltu rajal jooks hakkab jalgadele. Teisalt tuli väsimus peale. Kulgesin teistega samas langevas tempos edasi.
500m enne finišit testisin, kas suudan teha lõpukiirendust. Suutsin. Lausa lendasin teistest mööda. Hea tunne oli. Tagantjärgi kellalt vaadates suutsin finišijoonel saada korraks kiiruse isegi alla 3.30. Kuigi jah, ega seda kiirendust palju pikemaks ei oleks jätkunud.
Kokkuvõttes on aeg 3.15 minu jaoks päris hea tulemus. Seda enam, et tunnetuslikult jäi varu ning kooma end ei jooksnud. Olen jooksuga rahul ja mõne kogemuse võrra taas rikkam. Jooksu tagantjärgi hinnates tekkinud mõtetest järgmises postituses.
Tegu oli selleaastase esimese testjooksuga. Järgmine testjooks tuleb Stockholmis ning siis on sügisel kavas taas startida Frankfurdis. Kuigi teoorias peaks keskenduma vaid kahele maratonile aastas, siis tunnen, et vajan selleks, et sügisel suvel tehtud tööd realiseerida, ettevalmistusperioodi sees mõned testjooksud. Seal ei ole eesmärgis aja jooksmine vaid kogemuse ning võistlustunnetuse saamine. Maraton on jooks, kus peab pidevalt kohandama taktikat vastavalt oludele ja enesetundele. Nagu Keenia Hilda ütleb „Maraton on maraton”. Arvan, et mida rikkalikum on kogemustepagas, seda targemalt suudan edaspidi maratoni joosta.
Saturday, April 9, 2011
Lihaste venitamise tähtsusest
Milleks venitada?
Pidev harjutamine koormab lihaseid ja need lühenevad trenni käigus. Jooksu lõpus tuleks katsuda taastada endine olukord ehk venitada lihased tagasi normaalpikkusesse. Juhul kui lihaste venitusi treeningu lõpus mitte teha hakkavad lihastesse järkjärgult kogunema pinged. Mida rohkem lihas on pinges seda rohkem segab see vastaslihast (ehk tasakaalustavat lihast) töötamast. Tagajärjeks lihaste tasakaalust väljaminek, mis võib päädida vigastuse või lihaste töö häirumisega.
Olen aja jooksul, ja ka oma vigadest õppides, hakanud kuulama lihaseid. Tundes pingeid (kangust) lihastes tuleb järelikult rohkem lihaseid hooldada (venitada). Samuti on oluline mõista, kas lihaspinged tulenevad koormusest või hoopis nõrkadest vastaslihastest. Viimane tähendab, et lisaks venitamisele tuleb teha jõuharjutusi ning tugevdada (aktiveerida) vastaspoole lihaseid vähendamaks koormust pingesse minevates lihastes.
Treeningu alguses aitab venituste tegemine peale soojendusjooksu ette valmistada lihaste verevarustust raskemaks tööks.
Treeningu järgne venitamine aitab kaasa paremale taastumisele, kuna venitamine vähendab lihaspingeid. Venitamise tulemusena vere vool soonestikus paraneb, mis võimaldab verel tuua kiiremini lihaskiududesse vajalikke aineid ja viia ära mittevajalikud.
Kui pikalt venitada?
Seppo Antttila (tunnustatud füsioterapeut) jagab venitused kestuse järgi kolmeks: lühike: 5-10 sekundit, keskpikk: 10-30 sekundit ja pikk venitus: 30 sekundit kuni 5 minutit. (Mõeldud on aega kui pikalt hoitakse ühte venitusasendit).
Üldreeglid on, et lühikest venitust kasutatakse treeningu alguses lihaste ettevalmistamiseks koormuseks. Treeningu lõpus tehakse keskmise pikkusega venitusi (kestusega 20- 30 sekundit) lihaste pikkuse taastamiseks. Pikka venitust kasutatakse lihaste pikkuse suurendamiseks ja seda tehakse tavaliselt eraldi osana tavapärase soojendustrenni lõpus.
Venitust tehes peab arvestama, et mida pikemalt venitada, seda rohkem hakkab venituse mõju liikuma lihastelt lihaskinnituste (kõõluste) suunas. Tavapäraselt piisab lihaste pikkuse taastamiseks ja arendamiseks 30 sekundist. Samas ahilleuse kõõluse ja säärelihaste venitust võib teha rahulikult kestvusega 2-5 minutit.
Peale rasket treeningut või maratoni läbimist tuleb samuti peale mõningast taastumist lihaseid venitada. Hoolimata sellest, et lihased on kanged ja ei tahaks. Samas tuleb raske koormuse järgselt teha venitust väga ettevaatlikult ning sobilikud on vaid lühikesed kerged venitused. Lihased on raske koormuse järgselt liigses pinges mistõttu järsk või pikk venitus võib põhjustada lihastraumasid ja tuua kasu asemel hoopis kahju.
Venitamisel peab arvestama, et ka liigne lihaste ja kõõluste liikuvus võib osutuda probleemiks. Võrdluses mehaanikaga tekib liigne loks ja liikumisel ei hoia lihased enam piisavalt liigest koos hoidmaks vale liigustest tekkiva vigastuste eest.
Mitte vähem oluline ei ole teha venitust õigesti. Näiteks reie tagalihaste venitamisel tuleb hoida kergelt põlve konksus ning mitte üritada iga hinna eest põlve sirgeks ajada. Sirge põlvega reie tagalihaste venitamisel võib kergesti vigastada põlve ümbritsevaid kõõluseid. Reie tagalihaste venitamisel proovige mängida põlve kõverdamisega ja te peaksite tundma kuidas venituse pinge liigub lihases vastavalt põlvest tuhara suunas või vastupidi. Venitusi pidevalt tehes hakkate ka teiste asendite puhul tunnetama, milline asend on nö õige ja mõjub soovitavasse kohta.
Jooksmisega alustades ei pidanud ma samuti venitamist oluliseks. Koormuste kasvades ja targemaks saades proovin teha iga tenni järgselt vähemalt kerged venitused.
Peale igat treeningut tuleks leida see 5-6 minutit, et venitada kergelt läbi kõik peamised jooksmisel koormatud lihasrühmad. Oma kogemusest julgen väita, et pika jooksu lõpus tehtud või tegemata jäetud lühike venituste seeria võib lühendada või pikendada koormusest taastumist ligikaudu ühe päeva võrra.
Internetist on leida pilte venitusasenditest ja õpetusi venitamiseks piisavalt. Seetõttu lisatud vaid üks piltidega artikkel ajakirjast Juoksija tutvustamaks jooksjale vajalikke põhilisi venitusasendeid.
Kasutatud allikad:
Ari Paunonen – Seppo Antilla, Matkalla Maratonile, 2007
Pidev harjutamine koormab lihaseid ja need lühenevad trenni käigus. Jooksu lõpus tuleks katsuda taastada endine olukord ehk venitada lihased tagasi normaalpikkusesse. Juhul kui lihaste venitusi treeningu lõpus mitte teha hakkavad lihastesse järkjärgult kogunema pinged. Mida rohkem lihas on pinges seda rohkem segab see vastaslihast (ehk tasakaalustavat lihast) töötamast. Tagajärjeks lihaste tasakaalust väljaminek, mis võib päädida vigastuse või lihaste töö häirumisega.
Olen aja jooksul, ja ka oma vigadest õppides, hakanud kuulama lihaseid. Tundes pingeid (kangust) lihastes tuleb järelikult rohkem lihaseid hooldada (venitada). Samuti on oluline mõista, kas lihaspinged tulenevad koormusest või hoopis nõrkadest vastaslihastest. Viimane tähendab, et lisaks venitamisele tuleb teha jõuharjutusi ning tugevdada (aktiveerida) vastaspoole lihaseid vähendamaks koormust pingesse minevates lihastes.
Treeningu alguses aitab venituste tegemine peale soojendusjooksu ette valmistada lihaste verevarustust raskemaks tööks.
Treeningu järgne venitamine aitab kaasa paremale taastumisele, kuna venitamine vähendab lihaspingeid. Venitamise tulemusena vere vool soonestikus paraneb, mis võimaldab verel tuua kiiremini lihaskiududesse vajalikke aineid ja viia ära mittevajalikud.
Kui pikalt venitada?
Seppo Antttila (tunnustatud füsioterapeut) jagab venitused kestuse järgi kolmeks: lühike: 5-10 sekundit, keskpikk: 10-30 sekundit ja pikk venitus: 30 sekundit kuni 5 minutit. (Mõeldud on aega kui pikalt hoitakse ühte venitusasendit).
Üldreeglid on, et lühikest venitust kasutatakse treeningu alguses lihaste ettevalmistamiseks koormuseks. Treeningu lõpus tehakse keskmise pikkusega venitusi (kestusega 20- 30 sekundit) lihaste pikkuse taastamiseks. Pikka venitust kasutatakse lihaste pikkuse suurendamiseks ja seda tehakse tavaliselt eraldi osana tavapärase soojendustrenni lõpus.
Venitust tehes peab arvestama, et mida pikemalt venitada, seda rohkem hakkab venituse mõju liikuma lihastelt lihaskinnituste (kõõluste) suunas. Tavapäraselt piisab lihaste pikkuse taastamiseks ja arendamiseks 30 sekundist. Samas ahilleuse kõõluse ja säärelihaste venitust võib teha rahulikult kestvusega 2-5 minutit.
Peale rasket treeningut või maratoni läbimist tuleb samuti peale mõningast taastumist lihaseid venitada. Hoolimata sellest, et lihased on kanged ja ei tahaks. Samas tuleb raske koormuse järgselt teha venitust väga ettevaatlikult ning sobilikud on vaid lühikesed kerged venitused. Lihased on raske koormuse järgselt liigses pinges mistõttu järsk või pikk venitus võib põhjustada lihastraumasid ja tuua kasu asemel hoopis kahju.
Venitamisel peab arvestama, et ka liigne lihaste ja kõõluste liikuvus võib osutuda probleemiks. Võrdluses mehaanikaga tekib liigne loks ja liikumisel ei hoia lihased enam piisavalt liigest koos hoidmaks vale liigustest tekkiva vigastuste eest.
Mitte vähem oluline ei ole teha venitust õigesti. Näiteks reie tagalihaste venitamisel tuleb hoida kergelt põlve konksus ning mitte üritada iga hinna eest põlve sirgeks ajada. Sirge põlvega reie tagalihaste venitamisel võib kergesti vigastada põlve ümbritsevaid kõõluseid. Reie tagalihaste venitamisel proovige mängida põlve kõverdamisega ja te peaksite tundma kuidas venituse pinge liigub lihases vastavalt põlvest tuhara suunas või vastupidi. Venitusi pidevalt tehes hakkate ka teiste asendite puhul tunnetama, milline asend on nö õige ja mõjub soovitavasse kohta.
Jooksmisega alustades ei pidanud ma samuti venitamist oluliseks. Koormuste kasvades ja targemaks saades proovin teha iga tenni järgselt vähemalt kerged venitused.
Peale igat treeningut tuleks leida see 5-6 minutit, et venitada kergelt läbi kõik peamised jooksmisel koormatud lihasrühmad. Oma kogemusest julgen väita, et pika jooksu lõpus tehtud või tegemata jäetud lühike venituste seeria võib lühendada või pikendada koormusest taastumist ligikaudu ühe päeva võrra.
Internetist on leida pilte venitusasenditest ja õpetusi venitamiseks piisavalt. Seetõttu lisatud vaid üks piltidega artikkel ajakirjast Juoksija tutvustamaks jooksjale vajalikke põhilisi venitusasendeid.
Kasutatud allikad:
Ari Paunonen – Seppo Antilla, Matkalla Maratonile, 2007
Sunday, March 20, 2011
Uneaeg ja taastumine
Kiirel ajal kiputakse sageli une arvelt aega näpistama. Ka mul jäi töö mõttes tippajal une jaoks tavapäraselt vaid 6 tundi. Mõnikord hommikuse kiiremate treeningutele sai mindud 5 tunnise une järel. Tagajärjeks tavapäraselt kõrgemad hommikused pulsid ning raskused kvaliteettreeningutel jooksule keskendumisega. Selged viited, et oht ülekoormuse tekkeks ning peaks rahulikumalt võtma ja puhkama.
Peale paari nädalat kõrgemad hommikusi pulsse otsustasin, et proovin, kas korraliku uneajaga saan tagasi ree peale. Jooksmises pausi ei tahtnud teha kuna treeningud on olnud tõhus abimees vaimsest tööpingest vabanemisel.
Katsusin sättida päevarütmi selliselt, et tööpäevadel tuleks uneaega ca 8 tundi ning nädalavahetusel magada senikaua kuni und (ehk 9-10 tundi). Peale 1,5 nädalat tundus, et lisauneaeg hakkas toimima. Hommikune pulss läks taas alla tavapärase 47 löögi. Ka treeningutel on nüüd kergem minek. Seda nii lõigutreeningutel kui taastava krossi ajal.
Erialases kirjanduses rõhutatakse uneaja tähtsust. Mida pikemaks läheb trenniaeg seda rohkem tuleb kavandada aega puhkuseks. Inimene õpib ikkagi pigem enda vigadest kui teiste kogemusest. Ei uskunud, et korralik uni võib omada sellist mõju. Tunnen, et puhanuna tehtud trennist on rohkem kasu ning ka rasked treeningud ei ole niivõrd koormavad kui teha neid jääkväsimuse pealt.
Parafraseerides tuntud ütlust” Puhata, puhata ja veel kord puhata!”.
Peale paari nädalat kõrgemad hommikusi pulsse otsustasin, et proovin, kas korraliku uneajaga saan tagasi ree peale. Jooksmises pausi ei tahtnud teha kuna treeningud on olnud tõhus abimees vaimsest tööpingest vabanemisel.
Katsusin sättida päevarütmi selliselt, et tööpäevadel tuleks uneaega ca 8 tundi ning nädalavahetusel magada senikaua kuni und (ehk 9-10 tundi). Peale 1,5 nädalat tundus, et lisauneaeg hakkas toimima. Hommikune pulss läks taas alla tavapärase 47 löögi. Ka treeningutel on nüüd kergem minek. Seda nii lõigutreeningutel kui taastava krossi ajal.
Erialases kirjanduses rõhutatakse uneaja tähtsust. Mida pikemaks läheb trenniaeg seda rohkem tuleb kavandada aega puhkuseks. Inimene õpib ikkagi pigem enda vigadest kui teiste kogemusest. Ei uskunud, et korralik uni võib omada sellist mõju. Tunnen, et puhanuna tehtud trennist on rohkem kasu ning ka rasked treeningud ei ole niivõrd koormavad kui teha neid jääkväsimuse pealt.
Parafraseerides tuntud ütlust” Puhata, puhata ja veel kord puhata!”.
Sunday, February 27, 2011
Muljeid 2011. aasta Tartu maratonilt.
Mida külma ilmaga selga panna?
Maratoni eelõhtul tegi muret vaid külm ilm. Termomeetri näit alla 20 miinuskraadi tegi ettevaatlikuks. Spetsiaalselt suusariietust ei ole ma ostnud ja hakkama tuli saada tavalise jooksuvarustusega. Ajalehe kasutamine tuulekaitseks ei äratanud erilist usaldust. Hoolimata Pulleritsu soovitusest, et parim ajaleht külma kaitseks on Postimees ning teised lehed ei tööta.
Hommikul sai tehtud valik. Jalga alumiseks kihiks soe õhuke aluspesu, siis lühikesed liibuvad jooksupüksid (strateegiliste koha kaitseks) ja kaks paari pikki liibuvaid jooksupükse. Kusjuures esimesed pikad liibukad olid paksud (fliisiga) ja teine kiht õhukesed. Ülakeha soojas hoidmiseks piisas neljast kihist: õhuke Craft varrukateta jahutav särk (juhtimaks niiskust eemale), siis Craft paks soe pesu (hoidmaks keha soe), pika varrukaga jooksupluus (lihtsalt igaks juhuks kartes, et hakkab külm) ja kõige peale tuulepluus (kaitsmaks tuule eest). Lisaks määrisin jalad kokku Born warm-up soojenduskreemiga. Olen varemgi põlvede kaitseks suusatamisel soojenduskreemi kasutanud. Nüüd määrisin jalad täies ulatuses sh varbad igaks juhuks kreemiga kokku.
Näo kaitseks (põsed, lõug ja ninaalune) kasutasin tavalist hügieenipulka + plaasterdasin igaks juhuks ninapealse ära. Pähe paksem fliisiga jooksumütsi ning buffi näo kaitseks. Suusakinnaste sisse panin teiseks kihiks naiselt laenatud väikse numbriga õhtukesed riidest aiatöökindad.
Kuidas toimis riietus rajal?
Õnneks korraldajate võetud risk õnnestus ja kuigi stardihetkel oli krõbe külm, ei olnud rajal sõita häda midagi. Riietus oli paras ning sõidu ajal hakkas pigem palav kui külm. Stardis oli sõrmedel külm, kuid sõidu ajal töötasid kaks kindapaari üksteise peal komplektina ideaalselt. Õhukesed ümber käte hoidvad töökindad hoidsid ära suusakinnaste hõõrdumise ja lisaks soojale pääsesin ka tavapärastest villidest peopesades. Lisaks sain kinnitust, et ajalehe asemel kõlbavad lisakihiks strateegiliste kohtade kaitseks ka lühikesed liibuvad jooksupüksid.
Toitumine rajal
Energiavajaduse katmiseks võtsin kaasa geele. Pakutavad supid jms on küll toredad, kuid arvasin, et nendest ei saa piisavalt kiiresti vajalikku energiat kätte. Võtsin maratonil 2 punktist alates igas punktis ühe geeli sisse. Esimesed kaks olid aeglase toimega geeli (kuna toitlustuspunktide vahed olid pikemad) ja järgmistes juba kiire toimega. Teeninduspunktides sai piirduda siis vaid sooja joogiga, et vedelikuvarusid tasakaalustada ja geel alla loputada. Kokkuvõttes tulin energiaga välja.
Sõit
Rada oli super ja suusk enam-vähem töötas. Pidamismääre ei pidanud nii hästi nagu lootsin. Järsematel tõusudel, selle asemel, et mäest üles joosta, tuli sageli käärsammu minna. Seetõttu olid ka käed lõpukilomeetriteks tühjad ning paaristõugete asemel sõitsin vahelduvat sammu. Õnneks ei liikunud teised lõpus paaristõugetega palju kiiremini, mistõttu kokkuvõttes väga palju lõpus ei kaotanud.
Kõige rohkem jäi meelde ilus rada ja pikad laskumised. Hooga heas rajas alla tuhiseda oli tõeliselt vahva. Eesmärk aeg alla 5 tunni sai täidetud ja loodan olla taas järgmise Tartu maratoni stardis. Aegade võrdluses hiljem selgus, et startides eespool gruppidest jõuti esimesse vaheajapunkti 15-20 min kiiremini, kui seda õnnestus mul teha viimasest reast startides. Kokkuvõttena oli selle aasta Tartu maraton superüritus.
Mis edasi?
Järgmisel aastal kavatsen osaleda uuesti Tartu maratonil. Tean, et suusatamisega tuleb alustada natuke varem, et ülakeha jõuaks jalgadele järele. Selle aasta suusahooajaga on aga kõik. Tuleb veel maha pesta mustikasupp suuskadelt, mida mulle ühes toitlustuspunktis kaasa kallati ning panna suusad ootama järgmist talve.
Kuu aega on jäänud selle aasta esimese jooksumaratonini. Tuleb katsuda joosta enne seda mõned pikad otsad, et Rotterdamis maratonil kohe esimeses pooles ära ei kustuks.
Maratoni eelõhtul tegi muret vaid külm ilm. Termomeetri näit alla 20 miinuskraadi tegi ettevaatlikuks. Spetsiaalselt suusariietust ei ole ma ostnud ja hakkama tuli saada tavalise jooksuvarustusega. Ajalehe kasutamine tuulekaitseks ei äratanud erilist usaldust. Hoolimata Pulleritsu soovitusest, et parim ajaleht külma kaitseks on Postimees ning teised lehed ei tööta.
Hommikul sai tehtud valik. Jalga alumiseks kihiks soe õhuke aluspesu, siis lühikesed liibuvad jooksupüksid (strateegiliste koha kaitseks) ja kaks paari pikki liibuvaid jooksupükse. Kusjuures esimesed pikad liibukad olid paksud (fliisiga) ja teine kiht õhukesed. Ülakeha soojas hoidmiseks piisas neljast kihist: õhuke Craft varrukateta jahutav särk (juhtimaks niiskust eemale), siis Craft paks soe pesu (hoidmaks keha soe), pika varrukaga jooksupluus (lihtsalt igaks juhuks kartes, et hakkab külm) ja kõige peale tuulepluus (kaitsmaks tuule eest). Lisaks määrisin jalad kokku Born warm-up soojenduskreemiga. Olen varemgi põlvede kaitseks suusatamisel soojenduskreemi kasutanud. Nüüd määrisin jalad täies ulatuses sh varbad igaks juhuks kreemiga kokku.
Näo kaitseks (põsed, lõug ja ninaalune) kasutasin tavalist hügieenipulka + plaasterdasin igaks juhuks ninapealse ära. Pähe paksem fliisiga jooksumütsi ning buffi näo kaitseks. Suusakinnaste sisse panin teiseks kihiks naiselt laenatud väikse numbriga õhtukesed riidest aiatöökindad.
Kuidas toimis riietus rajal?
Õnneks korraldajate võetud risk õnnestus ja kuigi stardihetkel oli krõbe külm, ei olnud rajal sõita häda midagi. Riietus oli paras ning sõidu ajal hakkas pigem palav kui külm. Stardis oli sõrmedel külm, kuid sõidu ajal töötasid kaks kindapaari üksteise peal komplektina ideaalselt. Õhukesed ümber käte hoidvad töökindad hoidsid ära suusakinnaste hõõrdumise ja lisaks soojale pääsesin ka tavapärastest villidest peopesades. Lisaks sain kinnitust, et ajalehe asemel kõlbavad lisakihiks strateegiliste kohtade kaitseks ka lühikesed liibuvad jooksupüksid.
Toitumine rajal
Energiavajaduse katmiseks võtsin kaasa geele. Pakutavad supid jms on küll toredad, kuid arvasin, et nendest ei saa piisavalt kiiresti vajalikku energiat kätte. Võtsin maratonil 2 punktist alates igas punktis ühe geeli sisse. Esimesed kaks olid aeglase toimega geeli (kuna toitlustuspunktide vahed olid pikemad) ja järgmistes juba kiire toimega. Teeninduspunktides sai piirduda siis vaid sooja joogiga, et vedelikuvarusid tasakaalustada ja geel alla loputada. Kokkuvõttes tulin energiaga välja.
Sõit
Rada oli super ja suusk enam-vähem töötas. Pidamismääre ei pidanud nii hästi nagu lootsin. Järsematel tõusudel, selle asemel, et mäest üles joosta, tuli sageli käärsammu minna. Seetõttu olid ka käed lõpukilomeetriteks tühjad ning paaristõugete asemel sõitsin vahelduvat sammu. Õnneks ei liikunud teised lõpus paaristõugetega palju kiiremini, mistõttu kokkuvõttes väga palju lõpus ei kaotanud.
Kõige rohkem jäi meelde ilus rada ja pikad laskumised. Hooga heas rajas alla tuhiseda oli tõeliselt vahva. Eesmärk aeg alla 5 tunni sai täidetud ja loodan olla taas järgmise Tartu maratoni stardis. Aegade võrdluses hiljem selgus, et startides eespool gruppidest jõuti esimesse vaheajapunkti 15-20 min kiiremini, kui seda õnnestus mul teha viimasest reast startides. Kokkuvõttena oli selle aasta Tartu maraton superüritus.
Mis edasi?
Järgmisel aastal kavatsen osaleda uuesti Tartu maratonil. Tean, et suusatamisega tuleb alustada natuke varem, et ülakeha jõuaks jalgadele järele. Selle aasta suusahooajaga on aga kõik. Tuleb veel maha pesta mustikasupp suuskadelt, mida mulle ühes toitlustuspunktis kaasa kallati ning panna suusad ootama järgmist talve.
Kuu aega on jäänud selle aasta esimese jooksumaratonini. Tuleb katsuda joosta enne seda mõned pikad otsad, et Rotterdamis maratonil kohe esimeses pooles ära ei kustuks.
Saturday, February 19, 2011
Tartu suusamaratoni eel
Homme on ees mu elu esimene ja selle aasta viimane suusamaraton. Detsembri lõpust on suusakilomeetreid kogunenud ca 370 km, mis annab lootust, et kui külm liiga ei tee, siis suudan ilusti keskmise tulemusega lõpuni sõita. Tulemus sõltub paljuski libisemisest ning millal saab hakata omas rütmis liikuma. Väidetavalt on seekord rada kiire. Tõenäoliselt maratoni esimene kolmandik, kuna stardin viimasest stardirühmast, tuleb katsuda inimvooluga kaasa minna ja suusavarustust mitte ära lõhkuda. Hea oleks, kui saaks kokkuvõttes aja 5-6 tunni vahele Arvan, et isegi kui suusad juhuslikult libisevad, saab seda libisemist tõenäoliselt nautida maratoni teisest poolest.
Suusatamine on olnud päris heaks alternatiivseks mahutreeninguks. Alguses lihasvalud on pikkamisi ületatud ja nüüd tundub suusatamine päris mõnusana. Pikim trenn venis isegi neljatunnisteks, mida joostes ei suudaks (ja ei oleks ka mõtet) teha. Kuigi taastumist vaadates tunduvad näiliselt kergemad suusatrennid ikkagi päris koormavad ja nõuavad päris pikka taastumisperiood.
Külma vastu on aidanud mind treeningutel soojendussalv. Seni on see kaitsnud põlvi ja teisi kohti päris edukalt. Viimastel päevadel on maalitud maratonist kui võimalikku piinarikast retke. Samas trennikogemuse põhjal arvan, et homne 63 km tuleb tõenäoliselt kergem kui on jooksumaraton. Aga eks homme pealelõunaks on selge.
Igatahes on selge, et homne Tartu maraton paneb suure rasvase punkti käesoleva talve suusahooajale ning saab rahus alustada valmistumist jooksuhooajaks. Kevadised jooksumaratonid kutsuvad.
Suusatamine on olnud päris heaks alternatiivseks mahutreeninguks. Alguses lihasvalud on pikkamisi ületatud ja nüüd tundub suusatamine päris mõnusana. Pikim trenn venis isegi neljatunnisteks, mida joostes ei suudaks (ja ei oleks ka mõtet) teha. Kuigi taastumist vaadates tunduvad näiliselt kergemad suusatrennid ikkagi päris koormavad ja nõuavad päris pikka taastumisperiood.
Külma vastu on aidanud mind treeningutel soojendussalv. Seni on see kaitsnud põlvi ja teisi kohti päris edukalt. Viimastel päevadel on maalitud maratonist kui võimalikku piinarikast retke. Samas trennikogemuse põhjal arvan, et homne 63 km tuleb tõenäoliselt kergem kui on jooksumaraton. Aga eks homme pealelõunaks on selge.
Igatahes on selge, et homne Tartu maraton paneb suure rasvase punkti käesoleva talve suusahooajale ning saab rahus alustada valmistumist jooksuhooajaks. Kevadised jooksumaratonid kutsuvad.
Sunday, February 13, 2011
Mis sunnib tavalist keskealist meest aasta läbi jooksma?
Mu tütar küsis paar nädalat tagasi, miks ma pean nii palju sporti tegema. Jäin vastuse võlgu, kuna ma sellele küsimusele koheselt vastata ei osanud.
Lugesin küünlakuu Tervisplussi numbrist Priit Pulleritsu artiklit „Madin käib omasugustega”. Tabasin äratundmisrõõmu lausest „ ..et naine pärib alatihti, miks peab nii palju trenni tegema” . Artikkel pani mind mõtlema kuidas mina vastaks sellele miks küsimusele. (Sarnased miks küsimusi saaks pärida ka muude harrastuste kohta: miks sulle meeldib ristsõnu lahendada, kalal käia jne. Arvan, et ka neile on raske üheselt koheselt vastata.)
Minu jaoks sai neli aastat tagasi enese korrapärane liigutamine normaalseks elurütmi osaks. Sama tavapäraseks kui on tööl käimine, söömine või magamine. Alguses spordiharrastus häiris tavapärast pere elurütmi ja sellele vaadati natuke viltu. Samas nüüd ollakse mu harrastusega harjunud kui paratamatusega. Tõsi ta on, et omajagu aega kulub jooksuharrastuse peale. Peamiselt küll õhtuse telerivaatamise ja diivanil lösutamise arvelt. Lisaks kolmandik puhkepäevast. Samas kokkuvõttes on sporditegemine üks päeva kasulikumalt veedetud osa.
Järele mõteldes leidsin neli peamist põhjendust, miks tegelen jooksmisega:
Selge on see, et arenemiseks tuleb näha vaeva ja teha rutiinset tööd. Aga kus ei tuleks. Võrdluse võib tuua näiteks klaverimängu õppimisega, kus arenguks minnakse järjest lihtsamatelt harjutustelt raskematele. Sama toimub ka jooksuharrastuses. Meelis Minni sõnul ei saa minna järgmisele tasemele kui sellele eelnev tase on korralikult omandamata. Nagu klaverimängija harjutab erialaste liigutuste ja oskuste arendamiseks heliredeleid, peab ka jooksja tegema erialaseid drille, et õiged liigutused muutuksid automaatseks ning jooksutehnika areneks.
Järjepidevalt harjutades ka raskemad treeningud tulevad kergemalt ning võistlustel kiirem jooksmine ei ole enam nii väsitav kui kunagi jooksmisega alustades. Peale rasket treeningut on vaim värske ja seda mõnusat väsimust ei saa kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Omast kogemusest võin väita, et mingist hetkest muutuvad trennid kergemaks. Hoolimata sellest, et kiiruste tõustes tegelikult koormused kasvavad.
Mis seal salata, iga spordipisikut sees kandev mees võrdleb enda tulemusi teistega. Samas peamine võistlus käib selles vanuses iseendaga. Noortematega ja elukutselistega ei ole end mõtet kõrvutada. Kui eelmise hooaja parim tulemus saab alistatud, siis on hooaeg korda läinud. Ja selle nimel pingutad. Selles mõttes on hilja alustaval harrastajal isegi lihtsam keskeas motivatsiooni leida kui endisel tipp-sportlasel kellel pole lootuski oma parimaid tulemusi alistada. Selle nädala uudist lugedes, kus üks härra jooksis aastaga 365 maratoni, tegin järelduse, et inimvõimete piire saab nihutada päris kaugele. Tuleb vaid julgeda eesmärke sättida ning alustada sihi poole liikumist.
Lugesin küünlakuu Tervisplussi numbrist Priit Pulleritsu artiklit „Madin käib omasugustega”. Tabasin äratundmisrõõmu lausest „ ..et naine pärib alatihti, miks peab nii palju trenni tegema” . Artikkel pani mind mõtlema kuidas mina vastaks sellele miks küsimusele. (Sarnased miks küsimusi saaks pärida ka muude harrastuste kohta: miks sulle meeldib ristsõnu lahendada, kalal käia jne. Arvan, et ka neile on raske üheselt koheselt vastata.)
Minu jaoks sai neli aastat tagasi enese korrapärane liigutamine normaalseks elurütmi osaks. Sama tavapäraseks kui on tööl käimine, söömine või magamine. Alguses spordiharrastus häiris tavapärast pere elurütmi ja sellele vaadati natuke viltu. Samas nüüd ollakse mu harrastusega harjunud kui paratamatusega. Tõsi ta on, et omajagu aega kulub jooksuharrastuse peale. Peamiselt küll õhtuse telerivaatamise ja diivanil lösutamise arvelt. Lisaks kolmandik puhkepäevast. Samas kokkuvõttes on sporditegemine üks päeva kasulikumalt veedetud osa.
Järele mõteldes leidsin neli peamist põhjendust, miks tegelen jooksmisega:
- füüsiline pingutuse aitab taluda (maandada) tööga tekkivat vaimset pinget
- järjepidevalt harjutamine treenib tahtejõudu ja õpetab mitte alla andma
- endale püstitatud eesmärk motiveerib vaeva nägema
Selge on see, et arenemiseks tuleb näha vaeva ja teha rutiinset tööd. Aga kus ei tuleks. Võrdluse võib tuua näiteks klaverimängu õppimisega, kus arenguks minnakse järjest lihtsamatelt harjutustelt raskematele. Sama toimub ka jooksuharrastuses. Meelis Minni sõnul ei saa minna järgmisele tasemele kui sellele eelnev tase on korralikult omandamata. Nagu klaverimängija harjutab erialaste liigutuste ja oskuste arendamiseks heliredeleid, peab ka jooksja tegema erialaseid drille, et õiged liigutused muutuksid automaatseks ning jooksutehnika areneks.
Järjepidevalt harjutades ka raskemad treeningud tulevad kergemalt ning võistlustel kiirem jooksmine ei ole enam nii väsitav kui kunagi jooksmisega alustades. Peale rasket treeningut on vaim värske ja seda mõnusat väsimust ei saa kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Omast kogemusest võin väita, et mingist hetkest muutuvad trennid kergemaks. Hoolimata sellest, et kiiruste tõustes tegelikult koormused kasvavad.
Mis seal salata, iga spordipisikut sees kandev mees võrdleb enda tulemusi teistega. Samas peamine võistlus käib selles vanuses iseendaga. Noortematega ja elukutselistega ei ole end mõtet kõrvutada. Kui eelmise hooaja parim tulemus saab alistatud, siis on hooaeg korda läinud. Ja selle nimel pingutad. Selles mõttes on hilja alustaval harrastajal isegi lihtsam keskeas motivatsiooni leida kui endisel tipp-sportlasel kellel pole lootuski oma parimaid tulemusi alistada. Selle nädala uudist lugedes, kus üks härra jooksis aastaga 365 maratoni, tegin järelduse, et inimvõimete piire saab nihutada päris kaugele. Tuleb vaid julgeda eesmärke sättida ning alustada sihi poole liikumist.
Subscribe to:
Posts (Atom)