100 km Haanjas – kas ainult hulludele?

Ma arvan, et sarnaselt maratonijooksule saab enamik terveid sportlikke inimesi hakkama ka 100 km jooksuga. Kuigi mõistlik oleks ka ultras liikuda samm sammult lühemalt pikemale distantsile: alguses võtta eesmärgiks 50 km, siis 75 km ja siis edasi, saab hooaja lõpus ultraga hakkama ka tavapärase maratoni ettevalmistuse pealt.

Oluline on, et starti minnes ollakse terve. Ma mõtlen füüsiliselt täiesti terve. Ultra paneb organismi äärmuslikus vormis proovile ning toob välja kõik nõrgad kohad füüsises.

Samas ultra ei ole tavapärasest pikem jooks vaid ta on jooks, kus tuleb valmistuda ootamatuteks. Tavaharrastajal kulub 100 km läbimiseks 10-13,5 tundi. See tähendab, et jooksu vältel:

• jõuavad mitu korda muutuda ilmaolud; 
• tõenäoliselt osa jooksust jääb pimedale ajale;
• kindla peale ei piisa tavapärasest organismi vedeliku ega energiavarudest;
• tuleb hakkama saada kangeks jäävate lihastega;
• suure tõenäosusega hakkab kusagilt hõõrduma.

Ultrajooksuks valmistudes tuleb nende oluliste detailide peale mõtelda. Alati peab olema variant b ja soovituslikult isegi variant c.

Näiteks kui sajab terve jooksu tähendab, et peab olema piisavalt vahetusriideid, et oleks mida vahetada. Lisaks mingist hetkest alates, kus organismi energiavarud saavad otsakorrale, tuleb nagunii arvestada täiendava soojustuskihiga. Kas pimeda jaoks on olemas korralik pealamp? Mida teha kui õhtul külmetab ja läheb libedaks. Kas mul on libedatele oludele sobivad jalanõud.

Mida ma söön ja joon rajal. Kui maratonis saab hakkama geelidega siis mis on variant b kui geelid enam alla ei lähe? Milline on sobib jooksutempo ning kuidas jagada jõuvarusid, et pidada vastu niivõrd pikk jooks? Kui palju ja millal ma söön ja joon, et anda organismile piisavalt vedelikku ja energiat?

Kui olete aga need küsimused endale vastanud ning valmis pannud varuplaanid on tõenäoline, et ülejäänud sõltub kõik teie vaimu tugevusest. Kui soovite oma tahtejõu proovile panna, siis soodsam registreerimine Haanja Ultrale on sel aastal avatud erakordselt pikalt ehk Uganda iseseisvuspäevani (09. oktoobrini).

Mul on kavas minna oma vaimu korrastama Lõuna-Eesti kuppelmaastikule. Ultrajooksjad on täiesti teistmoodi seltskond. Rahulikkus, sõbralikkus ja abivalmidus on ultrajooksu osa. Ultrajooksjad ei virise iga pisi-ebamugavuse pärast. Ultrajooksu lõpetades oled parem inimene kui  starti minnes. See on üks põhjustest, miks mina stardijoonele lähen.

Maratoni salakaval teine pool

SEB-il tempomeistriks olles nägin kuidas maratoni teine pool niidab jooksjaid.

Senine kogemus on näidanud, et kusagil poole distantsi peal on ca 60% grupist alles, 3/4 peal umbes 25-30% ja viimasel neljandikul on alles 10-15%, kes siis jõuavad lõpukilomeetritel tempomeistri maha raputada.

Suuremale osale grupist jääb kahjuks osutub valitud tempo liialt kiireks. Kui oled alustanud jõukohase tempoga siis jõuad ka viimase neljandiku ilusti ära joosta. Üle võimete algustempo tähendab aga piinarikast teist poolt.

Tempomeistrina olen ma üritanud alati joosta negatiivset spliti. Esimene pool enam-vähem täpselt ning teine pool natuke kiiremalt. Kuni 30 kilomeetrini tuleb hoida gruppi tagasi ja kusagil 35 kilomeetrist olen tõstnud natuke tempot.

Tempo valikul olen arvestanud, et taotletavast keskmisest kiirusest tuleb joosta 2-4 sekundit kilomeetri kohta kiiremalt. Sellega kogub igaks juhuks väikse varu, et joogipunktides jõuaks jooksjad end rahulikult kosutada ning tõsudel saaks anda natuke tempos järele.

Sageli vaadatakse eeldatav maratonitempo nn tempo tabelitest kas 10 kilomeetri või poolmaratoni isikliku rekordi põhjal. Need tabelid on üldjuhul koostatud kogenud jooksjate näitajate põhjal. Kogenenumate jooksjate puhul võivad tabelite kiiruste vahelised seosed isegi töötada. Samas esmakordselt maratoni joostes tuleks tabeli numbrile panna julgelt 15-30 minutit lisaks. Maratoni teine pool asub üldjuhul teisel pool piiri, mida tavatreeningutega ei ületata. Seetõttu lõikab 30-35 kilomeeter jooksjaid jalust.

Kogenenumatel jooksjatel võib see piir olla kaugemal. Samas joostes maratoni oma võimete piiril  on lõpp kõigile alati raske. Seda nii algajatel kui tippjooksjatel. Selleks lõpuosaks tuleb valmis olla. Mul läks päris mitmeid maratone õppetundideks kuni põhiasjad asjad loksusid paika.

2016 SEB maratoni eel. Foto: FB Jooksmine

Mida teha kui maraton ei tulnud välja nii nagu plaanitud? Seda tuleb võtta kui õppetundi, et järgmine kord tuleb olla kas paremini valmistunud või teha midagi teisiti, et jooks õnnestuks. Kõiki maratoni õnnestumist tagavaid tegureid on võimalik treenida. Analüüsides põhjuseid saab muuta ettevalmistust jättes plaanist alles osa, mis töötas, ning võtta käsile need küljed, mis vajavad paremaks muutmist.

Kogemuslikult 95% juhudel kui maraton ebaõnnestub on selle põhjuseks ebapiisav ettevalmistus. Kui on kindel soov joosta järgmine sügisel maraton paremini kui sel aastal siis tuleks ettevalmistusega alustada aasta varem ehk sügisel. Isegi kui juhtuvad aasta jooksul väikesed tagasilöögid (haigus vms) on aeg piisav, et viia jooksja järgmisele tasemele.

Ultravasan 2016 - teine suusamaraton joostes

Kui teile meeldib sügisene Eesti Maastikumaraton või kevadine Otepää-Elva 23 km siis Ultravasan pikemal distantsil (90 km) ühendatakse mõlema raja raskus ja ilu. Huvilistele isutekitamiseks raja lühikirjeldus.

Rajaprofiili iseloomustaks mälu järgi järgnevalt:

Alustuseks 4-5 km järjestikust tõusu mille käigus võeti soojenduseks 150 tõusumeetrit. Edasi jätkus laugem, aga kergelt tõusva profiiliga kruusasem metsavahe tee, mis vaikselt üles alla jõnksutades lisas veel 50 tõusumeetrit jõudes raja kõrgema punktini. Seejärel suundus rada mööda raba ja metsateid vaikselt allapoole.

Jooksusõbrad soojendusjooksul tõusu proovimas

Minu jaoks oli uudne kogemus joosta rabas allamäge ja ka tõuse. Eesti oludes oled harjunud, et raba ja vesi on ühel tasapinnal. Aga just Rootsi mägine rabamaastik pakub sellist mitmetasandilist rabarada. Kaljunukid tekitavad kaskaadi ja joostes näed, et kümmekond meetrit edasi jätkub raba edasi meeter poolteist madalamal tasandikul.

Rabaradade järel jätkus juba tehnilisem singel mööda juurikast ja kivikülvist maastikku. Ikka üles ja alla halli samblaga kaetud kivimürakate vahel. Vahelduseks mõni pehmem rabatee või siledam laudtee.

Teine neljandik möödus mööda punase graniitpuru ja kividega kaetud metsateed. Rada lähenes aeg-ajalt autoteele ning möödus ilusatest rabajärvedest. Poole maa tähise järgselt ületati autotee ning peale mõnda asfaldilõiku algasid kruusasemad järsemad laskumised allapoole.

Kolmas neljandik meenutas Tartu jooksumaratoni rada. Just pehmemat lõpuosa oma tõusudega üles ja alla. Mingi hetk suubusid lühema ja pikema maa jooksjad ühele rajale kus siis koos läbiti nii singleid kui metsaradu.Tõusu ja langusnurgad olid võrreldes Tartu jooksumaratoniga päris teravad ning pikad. Mitmelgi tõusul tuli tahtejõud kokku võtta, et joostes tõusu harjani kesta.

Viimased 20 kilomeetrit kulges rada mööda kõvaks tallatud liivast metsarada. Tõuse ja laskumisi jätkus viimase kilomeetrini. Vaid viimased 500 meetrit on lauged ning saab kiirendada asfaldil päästva lõpujooneni.

Rada on kokkuvõttes väga vaheldusrikas ning pakub ilusaid vaateid. Kõik tõusud on joostavad. Kuigi tulenevalt nende pikkusest paljud jooksjad valisid teises pooles säästlikuma tõusudel kõndimise. Kodulehel kuvatav langev rajaprofiili pilt on natuke eksitav. Mu kell registreeris rajal üle 1000 tõusumeetri ning lauskmaad oli kokku ehk 10 km jagu. Ehk.

Kahjuks jooksupäeval vihmasadu varjutas võimalikud ilusad vaated

Rajateenindus oli hästi korraldatud ning jooksu ajal jäi mulje, et joogipunkte oli rohkem kui iga 5 km tagant. Ametlikes toitlustuspuntides pakuti rikkalikku valikut (sisult supp, praad ja magustoit ning kõikvõimalikud näksid).

Rada on üldiselt asfaldisussiga joostav. Vihmane ilm oli muutnud vaid mõned metsatee osad porist libedaks ja kus oleks soovinud paremat pidamist.

Enda jooksust mõned märksõnad

Alustasin rahulikult. Esimese poole (45 km) jooksin ajaga 4.13. Ei olnud kerget tunnet aga ka mitte midagi hullu. Teise poole proovisin joosta tõusvas tempos. See ka napilt õnnestus kuni kusagil 25 km enne lõpujoont taas pistev valu kõhus tõmbas järsult kriipsu peale jooksuplaanidele.

Valusööstude vaigistamiseks tuli aeg-ajalt jääda seisma ning teha vaikseid kõnnipause. Nii kulges järgnevad 6-7 kilomeetrit – sörk 7 minuti tempos vaheldumisi kõnniga. Motivatsioon oli täiesti läinud. Mõttes liikusid ultrajooksuga lõpparve tegemise plaanid. No kui kõht ei lase joosta siis mis ma jaman. Omast arust olin teinud kõik selleks, et mitte siia punkti jõuda. Kogu esimese poole olin liikunud kergel süsivesikujoogil ning mõni lonks vett vahelduseks. Küll tegin poolel maal natuke kangema segu, et teist poolt oleks parem põletada. Aga ei usu, et toidus oli see kord küsimus. Tõenäoliselt oli kiire jooks mäest alla see, mis seedeorganid vastu ribisid ära klobis.

Umbes 15 kilomeetrit enne lõppu proovisin vaikselt jooksusammu endast välja meelitada. Tasapisi viisin kiiruse tagasi 6 minuti temponi ja siis vaikselt tõusvas joones edasi. Õrn valu andis tunda kuid ei seganud jooksmist. Aegluubis hakkasin taas aeglasematele jooksjatele järele jõudma ning alustuseks võtsin kõik tõusud kergelt joostes. Valdav osa kõndis, mis tekitas mulje suhteliselt kiirest liikumisest ja oli hea motivaator. Järk-järgult kerisin tagasi jooksu 5+ minuti tempole. 10 km enne lõppu vaatasin, et kui suudan hoida umbes 5 minuti tempot, siis jõuan 8.45 lõpuaega. Otsustasin riskida ja hakata püüdma tagasi kaotatud kohti ning aega. Endalegi üllatuseks kestsid jalad üllatavalt hästi ning tahtejõu abil sai võetud kõik tõusud. Jalas rammu jätkus. Lõpuosaga sai 6-7 kohta tagasi võetud. 5 minuti tempo oli selline, kus keegi enam tuulde haakida ei tahtnud. Lõpuaeg 8:45:02 andis tagasi hea tunde. Lõpp hea, kõik hea.

Õppetunnid jooksust

Jooksu kulg näitas, et kui lasta valul maha rahuneda on võimalik end laugemal maal taas jooksma saada. Ultras on piisavalt aega kosumiseks. Tuleb vaid olla kannatlik.

Jooksu kulg näitas, et tehniline maastik ja allamäge jooks sobib mulle paremini kui kõval lauskmaal kulgemine. Tehnilisemad rajalõigud olid kohad, kus suutsin kerge vaevaga teistest kiiremini liikuda. Eks sellel on ka oma hind. Pean jalad saama veel tugevamaks, et ära kannatada suuremad kogused tõuse ja langusi. Järsud ja kõva pinnasega langused jooksu teises pooles on endiselt mul nõrgaks kohaks. Ei suuda veel leida lõpuosaks pehmet rulluvat sammu. Peab edasi õppima ja katsetama.

Nagu olin eeldanud võin jahedamal temperatuuril võin liikuda päris vähese vedeliku ja energia pealt. Selle korra jahe ilm alguses sobis ideaalselt. 8,5 tunnise jooksu vältel tarbisin suurusjärguna kokku 800-1000 kilokalorit ja umbes 2,5 liitrit vedelikku. Kiireks jooksuks on seda vähe kuid pikemaks ultraks vajalikuks 5-6 minuti tempos liikumiseks tundub et piisab. Organism saab selleks kiiruseks rasvavarudest piisava energia kätte. Annaks edaspidi vanajumal vaid jahedat ilma.
Teisalt minimalistliku joogi ja söögiga treeningud on aidanud sammu õiges suunas edasi. Organism on muutunud säästlikumaks.

Kokkuvõtteks. On vaja valusaid tagasilööke, et minna edasi tugevamana. Panin sellest jooksust kõvasti eneseusku tallele. See vana romu liigub siiski.

PS. Paar olulist fakti lõpetuseks.
Ranno Erala tegi superjooksu ja võttis maailmatasemel konkurentsis 6. koha. Hoian pöialt, et tal õnnestub hilissügisel teine kavas olev jooks.
Kristjan Enno tegi pikemas ultras debüüdi ning tegi seda korraliku ajaga 8.19. Loodan, et Kristjan proovib ka edaspidi aeg-ajalt ultrat. Algus on igatahes tehtud.

Kui piiride nihutamine ei edene kuidagi ...

Piiride nihutamisel tuleb olla valmis tagasilöökideks. Jooksja saab oma piiri teada vaid siis kui oled selle ületanud.

Mul pole varem ühelgi hooajal olnud nii palju jooksude katkestamisi kui sel aastal. Aga kahjuks ei ole teist teed leidmaks lahendust üle 8-10 tunni kestvatel jooksudel tekkivale kõhu pistmise probleemile kui proovida uuesti ja uuesti. Nagu Edisson, kes enne elektripirni leiutamist sai teada tuhandeid variante kuidas elektripirni ei saa leiutada.

Mõni aeg tagasi uurides toitumise kohta lugesin ühe sotlasest ultajooksja William Sichel kirjutist kuidas tema otsis lahendust oma seedeprobleemidele. Ta nentis, et tal läks "ainult 11 aastat" leidmaks lahendus. Ta kirjutisest "Gastro problems in Endurance Athletes" on palju õppida ning loodan, et leian tema ja teiste kogemust rakendades oma lahenduse kiiremini.

Rasketes olukordades ei aita virisemine ega vabandused. Tagasilööke tuleb võtta kui õppetunde ja proovida teisiti. Järgmine katsetus siis kuu teises pooles ning ülejärgmine kuu hiljem.

Soovin teistelegi järjepidevust oma valitud teel püsimisel. Mõnikord võtab teekond kauem aega ja mõnikord tuleb minna ringiga. Kõik algab mõtlemisest ja suhtumisest.

Rõuge Trail Run 2016

Alustuseks soovin tänada Ivarit väga huvitava ja parajalt raske raja mahamärkimise eest. Mõnusad pikad tõusud ja langused olid täpselt need, mida Rõugest ootasin. Ivari kommentaar, et ring on raske ja et seda on raske läbida alla tunni jäi stardis kummitama. Otsustasin proovida, kas tõesti ei ole võimalik. Selgus, et see on võimalik. Lauget osa oli rajal piisavalt. mis võimaldas värkse jalaga arendada täiesti arvestatavat kiirust ning alistada tunni piir. Järgnevad ringid läks rada järjest libedamaks ning siis ei oleks saanud enam vajaliku kiirusega liikuda.

Rajal oli küllaldaselt ilusaid kohti ja vaateid.

Mõned olulisemad märkmed treeningpäevikusse edaspidiseks mõttearenduseks.

Jooks tuli oodatult raske. Kuna ei olnud jooksu eelsel ööl maganud (sõidu kavandasin meelega öötundidele), siis andis unevajadus end juba jooksu esimestel ringidel tunda. Pikalt üleval oleku peamine eesmärk oli oli kutsuda esile väsimus  ja üritada sellega jooksu ajal hommikutundidel toime tulla. Ütlen kohe, et see et see ei olnud lihtne. Organismi ei huvitanud, et ma üritasin joosta. Ta käitus täpset nagu tavapärasel hommikul. Seedimine alustas toimimist alles tavapärasel kellaajal ning ärkvele sain alles neljandal ringil.

Teine eesmärk oli viia oranism miinusesse nii vedeliku kui energiaga. Kuumus aitas sellele edukalt kaasa ning juba teisel ringil tundsin, et olen tühi. Isegi liialt kuna see tappis nii aju kui jalalihase. Nii kui natuke intensiivsemalt üritasin liikuda (eriti andis see tunda tõusudel) soovis aju end kohe välja lülitada. Aitas vaid korraks seiskumine, et oodata kuni pilt taastub. Hea vaimutrenn oli ja näitas, et füüsis suudab jooksu taluda. Vaimu poolega tuleb teha edasi tööd.

Alates teisest ringist sai järjest tegeletud järjekorras tekkinud probleemide lahendamisega. Seedimine, vedelik, energiatasakaalu taastamine, erinevate valupistete ja krampidedega toimetulek. Jooks oli selles mõttes väga õpetlik.

Jooksu viimasel ringil sai ilmekalt tõestust, et kuumus on minu puhul tõsine takistav element  Nii kui tuli äiksepilv ja läks jahedaks ärkas organsim üles ning taastus kiirelt kegem jooksusamm.

Jooksu katkestasin hetkel kui paduvihm kastis läbimärjaks just selga pandud kuivad riided. Keha ei suutnud sooja enam hoida ning pidasin targemaks minna autosse kuivama ja sooja. Kokku korralik trenn 50+ km, 1400 + tõusmeetrit ning 6,5 tundi jalal. Samas kokkuvõttes mitte liialt koormav, et ohustada järgmiste nädalate treeninguid.

Mõtlemisainet on jooksu järgselt nüüd piisavalt.

Laulasmaa Ultra 2016

Seekordne jooks toimus äärmuslikes vihmastes oludes. Otseselt mind vihm ei sega ning senikaua kuni saan liikuda joostes toodab keha piisavalt soojust ka lühikese riietusega jooksmiseks.

Nagu eelmine aasta sai minu jaoks murdekohaks hetk, kus kõhupiste või kramp sundis taas jooksmise katkestama. Täpselt sama probleem, mis eelmine aasta. Sel korral tabasid probleemid eelmisest korrast hiljem ehk neljanda ringi lõpus. Viiendal ringil alguses proovisin paaril korral joosta, kuid iga kord paarisaja meetri jooksusammu möödudes lõi alakõhtu taas lõikav valu. Ei jäänudki muud kui läbida viies ring kõndides. Kokkuvõtteks normaalselt alanud  ja kulgenud jooks sai kahjuks kiire lõpu. Tõenäoliselt on tegu seedimise/energia omastamise probleemiga intensiivsemal liikumisel, millele tuleb asuda otsima lahendust.

See jooks andis mitmed kasulikud õppetunnid.

Maastikujooksu kepid. Maastikujooksuks tehakse spetsiaalseid jooksmise keppe, mis on kerged ning mida annab mugavalt lühikeseks teha, et vajadusel seljakotti pista. Matkakeppidega võrreldes ei ole need nii tugevad, kuid oluliselt kergemad. Pikalt kaalusin enne ostu tugevuse ja kaalu vahel. Otsustasin valida natuke õrnemad ja kergemad (224g) LEKI Micro VarioCarbon mudeli. Valisin internetist sobivad välja ja Tartus asuv Nevene aitas korraldada kiiresti nende tarne Eestisse. Huvi korral soovitan kasutada Nevene abi, kuna kokkuvõttes tuli hind soodsam kui Saksa veebipoes ning lisaks toetate sedasi väikeettevõtlust Tartus.

Trennis olin paaril korral neid proovinud ning tunnetasin selget vahet just mäest üles jooksul. Jalg lausa puhkas nendega. Nüüd oli eesmärk testida neid pikemal maal ja nn võistlusolukorras. Sain kinnitust, et keppidega jooks säästis oluliselt jalgu. Kui muidu Laulasmaa lauged tõusud tapavad salakavalalt jalalihase ära, siis keppide toel olid need sel korral kergelt joostavad. Isegi laugemal maastikul aitasid kepid hoida rütmi ning lisada sammule pikkust.  Rääkimata toest, mida nad pakkusid vihma käes järjest libedamaks muutuval rajal ning tõusudel.  Ei oles uskunud, et kasutegur nii suur on.

Samas nelivedu vajab vee harjutamist. Ultraks vajaliku 6.00-6.15 tempo hoidmist kepid kuidagi ei seganud. Küünarnukid ja ülavööde väsisid pikal maal ära, kuid eks iga uus harjumatu liigutus teeb seda alguses. Tunnetus oli, et energiakulu on praegu käte rakendamisel suurem, kui ilma, ning et keppidega jooksmise tehnika vajab veel harjutamist. Tuleb õppida kuidas energiasäästlikumalt võtta tõuse ning kuidas kasutada keppe toeks tehnilisemal mäest alla jooksul. Esmamulje põhjal on ülipikkadel mägijooksudel jooksukepid kindlasti tõhus abivahend.  Laulasmaal 100 km läbimise järgselt oli tunnetuslikult jalgade olukord üllatavalt hea.

Energia tarbimine ja söömine.

Sai selgeks, et intensiivsemal liikumisel pean midagi tõsiselt muutma nii vedeliku kui energia tarbimises. Juba mitmendat korda lööb kõhtu valu. Selline tunne, et keha tahaks energiat kätte saada, kuid seedesüsteem ei suuda seda peale anda. Võimalik, et intensiivsem liikumine võtab kogu vere ära ja seedimine lükatakse kõrvale.

Toidu testimisest kõige paremini toimisid pai smuutid, mille kallasin sisse iga ringi lõpus. Seekord olid katsetamisel Pai uudistooted (Pai+ proteiinismuuti maasika-vaarika jook valgulisandiga ning Pai+ mustika-banaanismuuti kaltsiumiga).  Üks pudelitäis annab 280 ml vedelikku ja umbes 200 kCal. Alla läksid nad libedalt ja tundub, et kõhule sobisid. Ainuke toit rajal, mis tundus sobivat loomulikult. Ainuke mure on, et pikkadele mägiultratele peab mõtlema, kuidas seda kaasa võtta.

Teisena oli alternatiivina katsetamisel energiageel. Energiageelist väga kasu ei tundunud olevat. Läks küll alla kuid tunne oli, et läks nagu mutiauku. Kõhtu ei täitnud ja otsest energiasaamist ei tunnetanud.

Kolmandaks proovisin tahedamat toitu vahvel shokolaadis. Selle puhul oli tunda, et suhkur jõudis kiiresti ajuni, kuid iga ringiga läks tahke toidu allasaamine raskemaks. 

Ultral kuidagi tahke toidu tarbimine teeninduspunktis ei istu mulle kuidagi. Juba teine ultra kus vägisi ajan sisse.

Vedeliku osas proovisin energia- ning elektrolüütide jooki. Tundus, et vedelikku seedimises  oli, kuid organism ei omandanud seda ja janu ei kustutanud. Segu vahekord oli õige, kuid maitse ja omandamine ei olnud loomulik.

Tundub, et järgmine treeningultra tuleb proovida võtta kaasa omatehtud vedelal kujul toitu, mis annaks nii energiat kui annaks vedelikku. Pai smuutid kindlasti kaasa. Joogiks proovin tarbida vett, ning mineraalid sh soola, katsun panna toidu sisse. Vaatab, kas muudatus sobib paremini.

Ilma toitumisele lahendust leidmata ei ole mu pikematele radadele kui 100 km asja.

Laulasmaa Ultra eel

Loetud päevad on jäänud selle hooaja pikima treeninguni. Erinevalt kevadest, kus proovisin kiiresti joosta, on Laulasmaal eesmärk kulgeda rahulikult ning õppida ja katsetada.

Esimene ülesanne on proovida toitumist ehk energia ja toidu omandamist jooksu ajal. Mitmest allikast olen leidnud viiteid, et keskmiselt organism omandab 1 g süsivesikut minutis (vastab 4 kilokalorile). Sellest lähtuvalt soovitatakse tarbida ultrajooksu ajal 200-300 kCal energiat tunnis. Paremini saab organism energia kätte liitsüsivesikutest.

Kui 2 tükki minutis oleks piisav energiakogus, siis kui pikaks ajaks jätkuks pildil olevast pakist?

Laulasmaal ühe ringi läbimiseks kulub 2+ tundi, mis tähendab tarvidust tarvitada 500-600 kCal ringi kohta. Vajaliku miinimumkoguse kavandan kätte saada enda kaasa võetavast toidust kuna vaid sedasi saab tagasisidet, mis toidud toimivad ja mis mitte. Eesmärk on igal ringil samal ajal ja samas kohas tarbida sama toitu ning sedakaudu iga ringi edenedes saada aimu mis minu puhul eelduslikult paremini toimib. Iga söögikoha söök on muidugi erinev. Iga söögikorra (näksi) järel tuleb jätta vahe, et oodata ära toidu imendumine ja mõju. Mida ring edasi ja ammendunumad on energiavarud, seda selgem on tõenäoliselt tagasiside. Lisaks tuleb selgeks saada kuivõrd erinen keskmisest. Senise kogemuse põhjal loodan, et keha suudab võtta vastu 300+ kCal tunnis.

Ringil jooksmine muudab toitumise kavandamise mugavaks sest iga ring saab varusid täiendada ja ei pea kogu toitu kaasa tassima. Eks lõpupoole, kus kavas tõsta söödava energia hulka, tuleb ampsata lisa ka rajateeninduse poolt pakutavast.

Teine eesmärk on teada saada kui mugav või ebamugav on kaasa tarida käimiskeppe. Olen treeningutel tõusudel natuke neid katsetanud ja on selge, et mäest üles minnes säästab nelikvedu jalgu. Kuigi Laulasmaa trass on valdavalt lauskmaa mõne künkaga peaks käimiskeppidest olema kasu Türisalu panga tõusudel. Lisaks mida teevad käed 6+ või 12 + tunni läbimisel puudub igasugune kogemus ja seda infot on oluline tulevikku vaadates teada.

Ilmaprognoos näitab mõningast vihma mis tähendab, et tuleb igaks juhuks rohkem vahetusvarustust valmis panna. Mõttes ma olen selleks trenniks valmis. Kohapeal selgub siis kuidas füüsis ja vaim suudavad koostööd teha. Ootan juba laupäeva vastu pühapäeva ööd. Temperatuur langeb ja tibab vihma, sissejuhatav soojendusjooks on tehtud ning algab jooksu uudne ja põnevam osa.