Neliküritus Rootsis ehk En Svensk Klassikier

Eelmine aasta oli mõte, et kunagi ju võiks. Selle aasta teises pooles, kui Jüri ütles, et nüüd on minek, ei suutnud ei ütelda. Seda enam, et seltskond, kellega me seda ette võtame on ülimalt äge.

Iga spordiürituse ees ma mõtlen endalse selgeks, miks ma seda teen ja mis on eesmärk. Rootsi nelikürituse eesmärk minul on veeta mõnus aeg mõnusas seltskonnas ning toetada nõrgemat gruppi. Alati ei pea võistlema ja seda ma ka neliküritusel ei tee. Ehk vaid jooks on see ala, kus võiks proovida teha mõned kiiremad sammud.

Mida kujutab endast Rootsi neliküritus. Sellest on mitu versiooni (täispikk, poolik, naistearvestus jne). Aladeks on suusatamine, rattasõit, ujumine ja jooks.

Rühmast enamik otsustas täispika versiooni kasuks ja seetõttu ka endal neli korralikku katsumust ees.

Alustuseks on suusamaraton. Kui korraldaja laseb valida kahe sõidu vahel Engelbrektsloppet (60 km) või Vasaloppet (90 km) ei saanud meie, üle keskea mehed, teha teist valikut kui võtta kogu raha eest ehk Vasaloppet oma 90 kilomeetriga.

Õnneks valmistun hetkel mägiultraks ning selle raames saab tehtud päris palju pikki kepikõnnitrenne tõusudega maastikul. Loodan, et see annab mulle piisava baasi veebruaris suusamaratoni läbimiseks. Ainuke määramatus selle võistluse juures on, et see üliraske ultrajooks on nädal enne Vasaloppetit. Aga tuleb loota, et taastun niipalju ära, et Jüriga koos rahulikumas tempos suusamaraton läbida.

Teine katsumus juuni keskel on juba midagi tõsisemat: 300 km maanterattaga ümber Vätterni järve. Tegu on õnneks rühmasõiduga ning saame pundis kordamööda aeg-ajalt tuules puhata. Seda sõitu kirjeldab korraldaja kui taastavat sõitu ilusas looduses. Mina seda ilusat juttu ei usu enne kui olen ühes tükis ületanud lõpujoone. Ikkagi 300km sadulas ei kõla kuigi lihtsana ning saab olema uus piiride nihutamise kogemus. Jääb vaid loota, et kulgeme koos rahulikus tempos ning teeme rajal  pikemaid puhke- ja söögipause, kus tulitavad kannid saavad natuke puhkust.

Kolmandaks jätkub neliküritus juuli alguses 3 km ujumisega. Seda tehakse jões, millest kaks esimest ujutakse allavoolu ning viimane kilomeeter vastuvoolu. Ujuda on lubatud kalipsoga ehk esimesed kaks kilomeetrit peab lootma, et vetevool kannab Vetevoogu ning vastuvoolu hoiab kummiülikond lõpuni pinnal. Ujumist ma otseselt ei pelga. Kunagi on nooruses seda proovitud. Suvel pean hakkama harjutama käteringe vees. Ajaliselt tuleb 3 kilomeetri läbimiseks teha neid enneolematult kaua.

Neljas ala, Lidingöloppeti jooks, on mulle sellest aastast tuttav. Ootan seda taaskohtumist ning loodan, et olen järgmiseks sügisel terve ning saan joosta mõnuga.

Kokkuvõttes on järgmine aasta plaanis tuua natuke vaheldust jooksutrennide vahele. Kuigi jooks jääb mul ka järgmine aasta põhialaks ja latt liigub järjest kõrgemale, 

Nendest neljast üritusest kirjutan siis järgmine aasta pikemalt. Natuke enne võistlust ehk kuidas meil ettevalmistus on läinud ning ka võistluse järgselt meeldejäävamatest hetkedest. 

Kahekõnest oma füüsilise minaga

Meil trennis tuleb aeg-ajalt ikka juttu ultrajooksu ajal toimuvast. Teised küsivad ja meie Kaupoga üritame vastata. Ükskord soojenduse ajal hakkas Kaupo rääkima, et ultrajooks on üks skisofreeniline ala. Ta on rajal tähele pannud mitmeid jooksjaid kes räägivad iseendaga või ergutavad kõvahäälselt ennast. Mul meenus koheselt kus ma samuti üks hetk Haanjast kus kõvahäälselt end ergutasin järjekordsele ringile minema. Samuti Lapimaal sai peetud raja viimasel kolmandikul endale motivatsioonikõnesid.

Mingist hetkest toimub ultrajooksus keha ja vaimu eristumine. Vaim on nagu ratsanik kes sunnib nõrkevat kronu (keha) edasi liikuma. Aeg-ajalt meelitades või siis kõvahäälselt sundides. Rasketel hetkedel on vaid vaimutugevus see, mis olukorras, kus keha on valmis ammu loobuma, sind edasi viib.

Ma nimetan endamisi neid hetki kahekõneks oma füüsilise minaga.

Alustuseks on palju mõtteid ja plaane. On elevust ja rõõmu ja lobisemist.

Ja siis jätad need raja kõrvale maha. Saabub hetk kus muu maailm muutub ebaoluliseks ning jääb järele minu vaim ja minu keha. Need on hetked kus aja mõiste kaob ning on vaid üks praegu. Täielik keskendumine sisemaailmale ning ükshaaval valude ja mõtetega toimetulek ning nende kui ebaoluliste kõrvale tõstmine. 

Lõpuks saabub staadium kus mõtelda enam ei jõua. Mõtted võivad tulla kuid sa lased neil sama lihtsalt minna. Rääkimise vajadus kaob. Saabuvad vaikuse hetked. Süsivesikud, mis on vajalikud aju aktiivseks tööks, on otsas. Aju jälgib ümbritsevat ning keha, kuid ei reageeri ilma otsese vajaduseta. Aju mõtlev osa saab puhkust ja laetakse tühjaks.

On vaid üks eesmärk ning ei võeta kuulda ühtegi vabandust kaldumaks kõrvale valitud suunast. Sest tead, et selle teekonna lõpus, lõpujoone järgselt, ootab sind ülim õndsus, muretus ja rahu.

Valu läheb kuid rahu sinu sees jääb. 

Kuidas on läinud tõusumeetrite kogumisega?

Ajendatuna eelmisest postitusest on tundnud jooksusõbrad huvi kuidas on läinud tõusumeetrite kogumisega.

Aus vastus on, et algus läks kehvasti. Lehelangemiskuuks plaane tehes ei osanud arvata, et sügistuuled plaanid nii sassi suudavad keerutada. Plaanitud langusmeetrite kavast sai tehtud vaid pool. Aga ma võtan  kergest haigust põhjustatud sundpause kui olulist osa protsessist. Järelikult oli puhkust vaja. Trenne ette ega tagantjärele teha ei saa ja seetõttu ei maksa muretseda.

Novembriga olen jõudnud taas järjele ja proovin aru saada kas organism suudab tõusumeetrite mahu ära seedida või mitte. Järelväsimus on trenni järgselt pikalt sees. Probleemiks pole jalad vaid ülakeha, õlad ja kõhulihased, mis ei ole sellise ajaliselt pika koormusega harjunud. Mõned üksikud lihaskiud ei taha kuidagi taastuda. Seetõttu olen üket ja muid trenne tagasi tõmmanud, et saada taastumisega järje peale.

Küsitud on ka, et kas ei peaks tegema vahepeal baasi ladumiseks pikka jooksu. Vaatasin plaanile otsa ja vastus on ei. Arvestades rahuliku mäetrenni pajalist kestust ja koormust ei mahu pikk jooks kuidagi kavva. Ja arvan, et seda ka ei ole vaja. Nädalavahetuse ühe trenni pikkus kipub juba 2,5 tunni peale venima. Ja kui tahta teha kahel päeval järjest siis minu jaoks on see rohkem kui küll.

Hetkel maadlen 2000-2500 tõusumeetriga nädalas. Mõne aja pärast, kui see maht seeditud, on plaan liikuda samm edasi ehk nädalaplaan 3 000 tõusumeerit. Kilomeetritest  ei ole palju (umbes 45 kilomeetrit) kuid ajaliselt tähendab see jalgadel olekut juba 7,5 tundi.  Ei taha numbriliselt mõtelda, mis teeb nädala ajaline eelarve, kui peaks jõudma 4000+ tõusumeetrini nädalas. 

Paari asja kohta olen saanud kinnitust selle kuu jooksul: 

• Neid tõusu ja languse osasid tuleb võtta ikka hästi rahulikult. Oluline on jälgida ja vajadusel korrigeerida tehnikat, millega mäest üles ronin. Tehnika määrab lihased mida rakendan ning tehnika muutusega on võimalik koormust juhtida.
• Mäest alla jooksu puhul on veel olulisem hoida tagasi. Iga joostud tunniga lähevad lihased kangemaks ning sammukerguse leidmine trenni teises pooles vajab keskendumist.
• Olen saanud usku juurde, et kui terve püsin ja lollusi ei tee, siis on plaanis olev mägisjooks tehtav.

Naudin kulgemist vihmases sügises. Aga lihtsalt ei tule siin maailmas midagi. 

Eesmärk TransGranCanaria 2018

2018. aastal talvel, siis kui enamik eestlasi on tähistamas Vabariigi aastapäeva, on mul plaan asuda rajale ja lõpetada senise elu raskeim jooks TransGranGanaria. Kui Olle oma plaani mainis, et tõenäoliselt on minek, ei saanud muud kui temaga see hullus kaasa teha.

23. veebruaril kell 23:00 ootab meid Ollega ees 125 km pikkune jooks üle GranGanaria saare oma 7 500 tõusumeetriga. ITRA tabeli järgi on jooksu raskusaste 6 raskuspunkti. Selle jooksu tulemus näitab (on eelduseks), kas mind lubatakse ehk olen valmis järgmisteks raskemateks jooksudeks või mitte.

Raja läbimiseks on kolm võtit: raja pikkus, langusmeetrid ja võimalik palavus. Esimeseks, distantsi pikkuseks, olen valmis ja see mind eriti ei kohuta. Selles osas sain suvel Lapimaal kinnituse. Teist ja kõige olulisemat, tõusu- ja langusmeetreid, saab Eestis treenida. Eestis küll ei ole pikki tõuse kuid mingi ettevalmistuse saab teha. Viimaseks olev kuumus jääb seekord määramatuseks. Kuumuse talumiseks Eesti talvises kliimas harjutades ei ole head lahendust. Sellega tegeleme kohapeal.

Tean, et mu jalad saavad omal jõul hakkama 4000 tõusumeetriga. Kuna nüüd ootab ees kaks korda rohkem kui mu jalad kannavad, tuleb appi võtta käimiskepid. Plaani kohaselt peaksid need tõusudel jalalihaseid säästma, et jooksu teises pooles suudaksin kauem langusmeetreid joosta.

Enda jaoks olen pannud paika plaani, et enamik “jooksu” trenne teen tõusudel. Rahulikult kepikõnniga üles ja esialgu rahulik jooks alla. Kuna rada on eelduslikult kivine ja kõva, pean talve poole harjutama mäest alla jooksu ka kõval pinnasel nt asfaldil.

Esialgne tõusumeetrite plaan on järgnev (maht kasvab iga 4 nädalase tsükli järel):

• Oktoobris 1000-1500 tõusumeetrit nädalas (kokku 5 000 tõusumeetrit)
• Novembris 1500-2000 tõusumeetrit nädalas (kokku 7 500 tõusumeetrit)
• Detsembris 2000-2500 tõusumeetrit nädalas (kokku 11 000 tõusumeetrit, millest 25% asfaldil)
• Jaanuaris 2500-3000 tõusumeetrit nädalas (kokku 15 000 tõusumeetrit, millest 25% asfaldil) Tsükli kulminatsiooniks on veebruari esimesel nädalal kavandatav 4000+ tõusumeetriga nädal.
• Edasi on veebruar juba langeva koormusega 1500-1000 tõusumeetrit nädalas (taastav 4500 tõusumeetrit) 

Kokku on plaanis, kui püsin terve, koguda veebruari võistluseks valmistudes 45 000 tõusmeetrit.

Võib tunduda karm kuid plaani eesmärk on keskenduda oma nõrgimale küljele. Lisaks on jalgade ettevalmistus langusmeetrite talumiseks jooksu õnnestumiseks võtmetähtsusega.

Pikk jooks ei ole treeningplaanis nii oluline kuna tõusudel koguneb jaladel oldud tunde omajagu. Arvan, et pikema jooksu tunnetuse hoidmiseks  piisab kui läbin  pikad jooksu eest korra kuus maratoni ning jaanuari keskel teen jooks-matka Paldiskist Tallinna.

Kindlasti on nädalas üks trennivaba päev. Kergemad ja raskemad nädalad vahelduvad rütmiga 3+1
Niipalju siis plaanist. Kuidas plaan õnnestub, näitab aeg. Jaanuari kuu ja veebruari alguse trennide põhjal panen paika ka eeldatava jooksu strateegia.

Lidingöloppet 2017

Lidingöloppet on Stockholmis sadama juures asuval Lidingö saarel toimuv maastikujooksu võistlus. Vanemad jooksumehed räägivad sellest jooksust austusega ja soojade sõnadega. Seda põhjusega.

Mõningaid fakte jooksu ajaloost

Esimese jooksu diplom

Jooks sai alguse 1965. aastal. Kui esimesel jooksul stardis oli natuke alla 500 jooksja siis 80-ndatel ületati juba 10 000 jooksja piir ning tippaastatel oli 30 km distantsile startinute arv 15 000 jooksja piiril. Kui lisada siia juurde sama jooksu lühemate distantside (15 ja 10 km) jooksjad siis on tegu ametlikult maailma suurima krossijooksu võistlusega. Fakt, mis on kantud ka 1982. aastal Guinnessi rekordite raamatusse.

Tegu on tõeliselt rahvusvahelise ja kõrge tasemega jooksuvõistlusega. Meeste võitjad jooksevad 30 km maastikuraja läbi alla 1:40 ja naiste võitjad natuke alla 2 tunni.

Eestlased on samuti sellel rajal korralikke aegu jooksnud. Näiteks eestlastest läbis raja Toomas Turb 1991 aastal ajaga 1.45.38, Rein Valdmaa 1993 aastal ajaga 1.46.56.

Jooksust

Tegu on tõelise maastikujooksu sõprade pidupäevaga. Selle peotunde tekitab meeletu arv jooksjaid, kes suunduvad katkematu jõena stardi suunas, aastatega täiuslikuks lihvitud korraldus, rootsi viisakus, mis mind iga kord meeldivalt üllatab sellistel suurtel rahvaspordivõistlustel ning viimaseks rada ise. 30 km pidevalt jõnksutamist üles ja alla on midagi sellist, mida maastikujooksja  saab nautida. Eeldusel, et tõusude ja laskumiste jooksmist on eelnevalt harjutatud.

Jooksu ametlik pikkus on 30,2 km ning on see toimub ühel ringil. Valdavalt kulgeb rada peene graniitkruusaga kaetud metsaradadel. Kuiva ilmaga saab joosta päris tavalise jooksusussiga. Vihmase ilmaga on tõenäoliselt vajalik ka natuke tallamustrit, et laskumistel ja tõusudel tagada pidamine.

Jooksu esimeses pooles on rajaprofiil rahulikum kuid raja teine pool pakub nii mõnegi eneseületuse võimaluse. Teise poole raskemate tõusude tõusumeetrite vahe on ca 40 tõusumeetrit ja kokku koguneb jooksuga üle 500 tõusumeetri.

Jooksu rajaprofiil

Vaadates jooksjate tempograafikuid, siis paljudel toimub mõningane tempolangus kusagil 15-20 km vahel, kus rajaprofiil hakkab näitama oma tõelist palet. Jõnksud ja sakid hakkavad muutuma järsumaks ja pikemaks.

Nagu Mart tabavalt pärast jooksu kirjeldas. Kui ta alguses arvas, et jääb ära maratonijooksu viimased 10 kõige raskemat kilomeetrit siis jooksu käigus selgus, et ära jäid esimesed 10 kõige kergemat.

Kuidas jooksule minna?

Jooksule saab lihtsalt minna laevakruiisiga. Reede õhtul laeva, laupäeval jooks ning pühapäeva hommikuks Tallinnas tagasi. Kuna jooksu rada asub sadama lähedal asuval saarel ning jooksu korraldajate poolt on tagatud ca 1 km kaugusel sadamast ühistranspordi ühendus, siis on laevalt starti ja hiljem tagasi saamine lihtne.

Üks piirang jooksule kruiisiga minnes on. Nimelt tuleb arvestada et jooks tuleb läbida alla 4,5 tunni, et kindlalt tagasi laeva jõuda.

Mõned märkmed enda treeningpäevikusse

Kavas oli joosta enne Siguldat natuke teravamalt. Seda selleks, et saada Sigulda pikemaks jooksuks torud lahti. Vorm tundus, et liigub ülespoole. Nädala keskel töö juurest saadud viirus aga tõmbas plaanidele kriipsu peale. Starti läksin kergelt tõbisena ning oli kaks varianti kas saan haigusest võitu või saab haigust minust.

Plaan oli joosta tempoga 4:30-4:45. Ehk mitte liiga aeglaselt aga ka mitte liialt kiiresti. Startisime kõik kolmandast grupist, mis polnud kõige kiirem ega ka liialt aeglane. Alguses katsusin hoida tagasi ja liikuda 4:30 tempo piiril. Õrnalt oranžis režiimis. Esimene 10 km tuli natuke alla 46 minuti ning enesetunne oli hea. Tõusudel jooksin ettevaatlikult ning ka laskumistel katsusin hoida tagasi. Jalg kandis ning hingamine oli normaalne. Ka 15 km märk tuli mõnusalt. Olime jõudnud järele teise stardigrupi aeglasematele ning aeglasematest möödajooks nõudis järjest rohkem tähelepanu. Samas kõik olid viisakad ja hoidsid paremale, et vasakult saaksid kiiremad mööda.

Siis aga kusagil 17-18 km kadus äkki jõud ära. See oli märk et haigus rohkem ei lubanud. Jalad olid head, hingamine oli hea kuid mida ei olnud oli jõud. Tõmbasin paremale äärde teiste tiksuvatega ühte rivvi ja katsusin kulgeda lõpuni. Keskmine tempo langes 5:30 peale.

Hakkas vaikselt jahe aga katsusin joosta lõpuni. Kaks raskemat tõsusu kõndisin. Lõpuaeg tuli õnneks alla 2,5 tunni ehk miinimumeesmärk sai täidetud. Õhtuks tõusis palavik ning väsimus murdis kiiresti pikali. Haigus sai seekord võitu.

Lõpetuseks

On ääretut hea käia sellistel jooksudel mõnusa seltskonnaga. See annab jooksule palju juurde. Hoolimata raskest rajast pakkus jooks ääretult positiivse emotsiooni ning on kindlasti jooks, mida saab kavandada tulevikus teravama pika treeninguna jooksuplaanidesse. Vähemalt mitmed jooksjad ütlesid, et nad tuleks sellele jooksule tagasi.

Ühispilt stardi eel

Ultrajooksja varustusest

Käesoleval aastal, tulenevalt jooksude nõuetest kui ka avanenud võimalusest, täiendanud oma jooksuvarustust. Nii üllatav, kui see pole, on pikemate ultrajooksude kohustusliku varustuse nimekiri päris pikk: pealamp või kaks, jooginõud, hingav ja vihma eest kaitsev kilejopp, spetsiaalsed libisemiskindla tallaga maastikujalanõud jne.

Hakates kõiki neid oste kokku lugema, siis päris kulukas on pikkade mägiultrate varustus. Mugava, toimiva ning kerge varustuse iga elemendi eest küsitakse 100+ eurot. Ja kas ostetud varustus ka tegelikult toimib selgub alles pika jooksu käigus.
Olen aegade jooksul katsetanud mitmeid kaubamärke ja üht teist neist õppinud.

Jooksujalatsid
Minu jaoks on jalanõu olulisim omadus, et jooksususs istuks hästi jalas. Hea ultrasuss on selline, millega võid otse poest uuena minna jooksma maratoni. See peab istuma jalas nagu valatud. Siis on lootust, et jalad püsivad terved ka ultra teises pooles.
Kas valida paksema või õhukesema tallaga? Siin olen lähtunud raja nõudmistest. Maastikul mul meeldib joosta õhukese tallaga. Seal ei ole põrutuskindlust nii palju vaja. Asfaldil aga ma väga õhukesega joosta ei saa. Siin on pehmendus, eriti ultra teises pooles, väga omal kohal.
Maastikul olen jäänud pidama Salomoni ultrasusside juurde. Need on toiminud jalas kõige paremini. Plussideks on pehme kummisegu mis toimib hästi märjal kivil kui mudal. Jalanõude ninaosas olev kaitsev pehme kummikõrgendus kaitseb komistades hästi varbaid. Nende miinuseks võib paljude jaoks olla liigõhuke tallapehmendus. Salomon Ultra Sense jalanõu, mitte et mul veel oleks, eeldab tugevat pöialihast. Maapinnatunnetus on õhukese tallaga hea kuid kogu amortisatsioon tuleb teha enda jalalihastel. See võib pikal ja kõval pinnasel jalgadele päris koormav olla.
Asfaldil olen katsetanud Hokasid. Muidu on igati mugevad ja tald hästi pehme kuid minu jala jaoks on Hokadel kaks puudust. Esiteks liigkõva pealismaterjal, mis pikal maal hakkab varvastele ning teiseks täiendav jalavõlvi tugi sees, mis mul on hakanud mõnikord segama. Kui need miinused ei sega, siis Hoka on igati asjalik ja kerge jooksususs. Hoolimata kohmakast ja suurest välimusest on nad jalas päris kerged.
Olen proovinud Hokade maastikuvarianti kuid nendega ma ei tundnud end kindlalt. Liiga kõrge tallaosa hakkas maastikul mäest alla joostes ujuma ning ma ei tundnud kindlalt. Seetõttu eelistan maastikul õhukesema tallaga jalanõusid.

Joogikott
Sageli on nõutav ultratel vähemalt 1 liitri vedeliku mahutavus seljakotis. Joogikoti ostes soovitan osta mudeli, millel asuvad joogipudelid ees. Selline variant tasakaalustab paremini raskust ning vaid selja taga olev raskus ei kisu istuvasse jooksuasendisse. Seljakotti ostes peab vaatama ka muud mugavust. Kas saan koti taskutest mugavalt asju kätte, kas on piisavalt ruumi geelide jms tarbeks, kas vajadusel saan kinnitada käimiskepid kotile jne. Ei oe kuigi praktiline iga väikse asja pärast kotti seljast ära võtta. Alguses pelgasin pehmeid joogipudeleid kuid nüüd olen nendega ära harjunud. Julgen soovitada.

Vihma eest kaitsev kilejopp
Olen aru saanud, et hingavad jooksujakid, isegi kui tootja on märkinud 10 000 mm, ei pea väga hästi vett. Mingi aja möödudes hakkab tugeva vihma korral vesi läbi tulema. Need mudelid, mis peavad aga hästi vett, on nagu termosed ehk ei lase niiskust välja. Ehk jooksu nõudmistest tulenevalt tuleb õige varustus kaasa pakkida.
Kui on korralikust materjalist varustus (jalanõud, sokid jne) siis nendesse tungiv vesi ei sega jooksmist kuna nad lasevad vee hästi välja ning 10-15 minutiga on taas kuivad. Ka hingav kilejopp, hoolimata vihmasest ilmast, kuivab samaaegselt kehasoojuse abil jooksu ajal. Siin on mõistlik osta kvaliteetne toode. Kui ilusasti hoida, siis kestab ostetud varustus aastaid.

Spordikell
Minu jaoks kõige olulisem omadus on kella aku kestvus GPS tööreziimis. Näitudest vajan veel koguaega, võimalusel liikumise kiirust ning kogunenud tõusumeetreid. Kõik muu, sh pulss, on ultrajooksus ebaoluline. Kella aku nõrgenemise korral olen leidnud lahenduseks kaasas kantava akupanga näol, mille ühendan juhtmega seljakotist ning probleeme ei ole olnud ka ülipikkade jooksude andmete salvestamisel. Tootjatest panustavad ultravarustuse arendamisesse Garmin ja Suunto.

Kuidas osta?
Ultrajooksu varustust kahjuks Eestis palju ei pakuta. Salomoni aeg-ajalt oli leida, kuid tõenäoliselt selle maale toomine väheneb kuna Eesti turg on liiga pisike. Seetõttu tuleb leida tooteid piiri tagant. Näitena olen ma osa varustust ostnud veebipoodidest (nagu näiteks http://www.ultramarathonrunningstore.com/).

Eestis ultrajooksjate ringkond on väike ja huvi korral saab uurida kas on kellelgi pakkuda varustust proovimiseks laenuks. Mul endal on välja pakkuda kahte mudelit seljakotti (CamelBack ja Ultimate Direction) mis on jäänud kapipervele seisma. Huvi korral küsi nõu Eesti Ultrajooksusõprade Facebooki grupist https://www.facebook.com/groups/1733198533582177/?fref=ts

Lahemaa Challenge 2017

Mulle ei meeldi ülipika ultra teine pool. Olukord, kus süsivesikud on otsakorral ja pead sundima ennast liikuma. Kahjuks maratonidistantsi rahulik läbi tiksumine mind selleks ette ei valmista ning seetõttu kasutan aeg-ajalt pikemaid võistlusi, et teha üle 6 tunni kestev treening.
Nädal varem selle eesmärgiga kavandatud pikem treening, jooks ümber Võrtsjärve, ebaõnnestus kuuma ilma tõttu. Seetõttu tuli kiire otsus minna Lahemaale 100 km väljakutsele.

Teist aastat korraldatav Lahemaa Challenge on pälvinud millegi pärast vähe jooksjate tähelepanu ning seetõttu on osavõtjate arv veel väike. Samas arvan, et jooksul on potentsiaali kasvada üheks lemmikjooksuks. Just sel aastal kavas olnud 30 km andis väga hea emotsiooni.

Stardi ootel viimaseid juhiseid kuulamas

30 km jooks
Kuna nii 30km kui 100 km start anti ühiselt ja raja algusosa oli ühine, siis sain kaks jooksu ühes. 30 km jooks algab Võsult ja lõpeb Võsul. Algus ja lõpuosa on asfaldil kuid ülejäänud rajaosa vonkleb valdavalt maastikul. Sisult tehakse jooksuga ring peale Käsmu poolsaarele. Tegu ei ole väga kiire rajaga sest mereäärne lõik oli päris tehniline. Samas sõprade seltsis koos rahulikult jooksmiseks ideaalne rada, mis pakub nii huvitavaid kohti kui ka ilusaid vaateid. Kui jooksu saaks korraldada nädal varem, sobiks see jooks ideaalselt viimaseks rahulikuks pikaks jooksuks enne SEB maratoni.

100 km jooks
Pikema maa ette võtnutel jätkub 30 km läbimise järgselt rada edasi mööda RMK matkarada Viru rabani, kus tehakse 5 km paun ümber raba ning siis sama teed pidi Võsule tagasi. Lisaks metsaradadele sisaldab rada asfaldi ja kruusakattega teelõike. Rajaprofiil on valdavalt lauge. Mõned tõusujõnksud metsasinglitel annavad siiski rajale 400+ tõusumeetrit. Mere poolt Viru Raba poole suundudes on rajaprofiil kergelt tõusev. Mu kella andmete järgi oli absoluutne kõrguste vahe ligikaudu 50 tõusumeetrit. Samas Viru Rabast raja lõpuosa tagasi Võsu poole joosta on selle võrra lihtsam kuna rajaprofiil on kergelt laskuv.
Kindlasti on rada kergem kui Haanjas ning kel soov proovida 100 km läbimist siis rada sobib selleks ilusasti. Rada on vaheldusrikas, kui välja arvata paar pikka kruusa ja asfaldi sirget, ja läbib mitmeid looduskauneid kohti. Joogipunkte rajal piisavalt ning seetõttu suurt kogust jooki ise kaasas tassima ei pea.

Märkmed enda jooksust treeningpäevikusse

Alustasin esimesed 30 km liiga kiiresti (10 km keskmiselt 55 minutiga). Kuna kihutada ei olnud plaanis leidsin mooduse kuidas tempo alla tõmmata. Kukeseened, milledest esimesel 30 km mööda tormasin, said alates 38 km kaasa krabatud. 37 km joogipunktis laenati lahkelt üks kilekott kuhu ma siis jooksuraja ääres olevaid seeni kogusin. Seente korjamisel jooksu ajal on mitu plussi. Esiteks sai iga natukese aja tagant peatuda ning kummardades tagareie lihaseid sirutada. Teiseks pilguga teeäärtest seente otsimine andis ajule tööd ning keha sai vabalt omas rütmis liikuda ning lihaskangusele ja valule ei olnud aega ajul mõtelda. Kolmas, kõige suurem, kasu oli hilisõhtul koju jõudes, kus kaasa ja ämm leebusid nähes päevasaaki.

Seeni pakkimas

Lisaks pakkus mu tegevus vaheldust ja nalja teeninduspunktis olijatele. Esmalt pakkisin küljetaskutest seened seljakotti varjule ning seejärel tegelesin endaga. Mulle pole enne jooksul soovitud „head kukeseeneõnne“ Ja seda õnne kogunes omajagu. Raja äärest sai hinnanguliselt seljakotti pistetud ca 2 kg. Nii et tagasiteel oli koti raskus juba tunda.

Sellised pikad jooksud ma katsun teha võimalikult lisaenergiavabalt. Just selleks, et harjutada keha liikuma rasva pealt. Kokku sõin sisse raja teises osas 2,5 energiageeli, 10 datlit ning joogipunktides kallasin kurku 1-2 topsi kokat. Kokkuvõttes sai organism vajaliku kogemuse kätte ning kuna liikusin rahulikult siis on lihaste ja energia taastumine toimunud üllatavalt valutult. Sellise trenni järel võtan tavaliselt nädala hästi rahulikult (peaaegu trennivabalt) kuni tunnetan, et jääkväsimus on organismist väljas.

Kokkuvõttena soovitan jooksuhuvilistel proovida seda lühemat 30 km jooksu. Ja ehk kunagi ka täismahus Lahemaa metsikut väljakutset. Lisainfot saate jooksu kodulehelt

Edu Running100k jooksuklubile selle jooksu korraldamisel.

Jooksu järgne kohustuslik kummardus korraldajate ees