New York maratoni esmamuljed

Nüüd on siis see jooks tehtud. Juba etteruttavalt ütlen,  et jäin üritusega väga rahule. See melu, mida suurjooksudel koged on midagi erilist ja selle tunnetamiseks tuleb Eestist välja minna.

Aga alustame algusest. Hommikul ärkasin kell 5.00. Pidin ärkama kell kuus, kuid kuna olin juba 11 tundi maganud ja Eesti aja järgi oli käes lõunaaeg, ajasin kargud alla.  Keetsin toas hommikuse kohvi ja näksisin kõrvale kaks pakki Belvita küpsiseid.  Ajavahe sedapidi reisides ei andud tunda ja hommikune varajane ärkamine oli kerge.

Olin registreerides valinud pagasiga variandi, mis tähendas, et stardialast viidi asjad kotiga finishialale. Eelmise aasta oli alguses oht, et see võimalus kaotatakse, kuid jooksjate survel ikkagi jäeti pagasi võimalus alles. Läbipaistev kilekott kuhu tuli asjad panna ei olnud eriti suur. Samas mahtusid kuivad riided ära. Lisaks panin kotti jooginõuga taastusjoogipulbri, et saaksin jooksu järgselt segada endale kosutava rüüpe.

Eelmisel õhtul olin asjad valmis pannud riided ja läbi mõtelnud jooksu taktika. Kavas oli joosta rahulikult 4:30 tempoga, ning võtta geelid 10, 20, 30 ja 35 km-l.

Hommikune ilmateade lubas jahedat ilma. Maratonipäevaks oli kohale jõudnud külmalaine, mis tähendas 6-8 kraadi. Kaasa võetud pikad püksid ja käised kulusid marjaks ära. Jooksuriided seljas ajasin selga lisakihi vanu dresse. Nimelt kuna ooteaeg on stardis pikk, siis tuleb soojalt riide panna. Sellel jooksul on tava, et stardis antakse pealmised riided heategevuseks ära.

Olin valinud starti minekuks laevareisi. Hommikul kell kuus oli veel härmar ja Manhattan säras tuledes. Oli ilus sõit.

Bostoni pommiõnnetuse järgselt oli karmistatud turvameetmeid. Laevu saatsid relvastatud rannavalve kaatrid.  Stardialasse jõudes otsiti kõik sisenejad metalliotsijaga läbi. Arvestades jooksu mastaapsust, ligikaudu 48 000 jooksjat, on tegu tõsise ettevõtmisega. Politseid ja turvameeste kohalolu oli kogu aeg tunda.

Stardialas jagati jooksjad kolme gruppi. Igal grupil oli oma värv, mille põhjal toimus jooksjate jaotamine ja suunamine. Kandsin seekord oranzi värvi. 

Stardialas lubasin endale pudeli vett ja kohvi ning sõin ära kaasa võetud kaks energiabatooni. Seejärel viskasin muru peale külili ja jäin ootama starti. Stardikoridori suunamiseni oli veel aega. Stardiala oli piisavalt suur ning hoolimata suurest jooksjate hulgast mahtusime sinna lahedasti ära. Tualettide jms järjekorrad olid mõistlikud.

Mulle oli määratud stardikoridor eeldatava lõpuaja järgi, mille olin registreerimisel pannud natuke alla kolme tunni. Unistus, mille täitumis ma seekord ei üritanud tagas siiski stardikoha esimese grupis. See tähendas, et 8.20 suunati mind stardialasse ja 8.50 sealt edasi sillale ootama. Start pidi olema 9.40. Ilm oli jahe ning külm kippus vägisi naha vahele. Nii me seal siis seisime, ajasime juttu ja katsusime kuidagi sooja saada. Tuul oli ka piisavalt tugev, mis omakorda võimendas külmatunnet.

Nägime ära naiste eliidi stardi. Naisi ei olnud palju ehk neil oli eeldatavasti päris raske väikse pundiga sellise ilmaga joosta.

Hoolimata korraldajate juhistest enamik loobus teisest kihist alles 5 minutit enne stardipauku või siis esimese kilomeetri  jooksul pärast lähet sillal. Jooksjad lähetati kolmelt silla rajalt ja rajad jõudsid kokku umbes  viie kilomeetri möödudes.

Sain stardis rahulikult minema ning esimene kilomeeter tuli rühkida silda pidi ülesmäge ja seejärel taas allamäge. Allamäel läks kiirus üles ning 5 km vaheaeg näitas, et liikusin liiga kiirelt. Ei olnud kavaski joosta aega alla kolme tunni ning pidurdasin kiirust maha. Uue korrigeerimise tegin 10 kilomeetril. Oli imelik, et pidin tagasi hoidma. Tegelikult on vana tarkus, et maratonis tuleb end tagasi hoida kuni 30-35 km-ni ja siis tuleb hakata jooksma. Tagantjärele vaadates oli kerge mineku põhjuseks allamäge profiil. Raja algusosa kulges allamäge ja seetõttu oli jooksu algus petlikult kerge. Poolmaratoni järgselt tuli ilmsiks raja tegelik profiiil.  Pidevalt üles-alla jooks. Sellist lauget kulgemist raja teises osas ei olnudki.  Rada ületas mitmeid sildu, mis tähendas pikki aeglasi tõuse ja siis allamäge jookse.

Kokkuvõttes tappis selline profiiil mu jala ära.  Ei olnud ammu asfaldil jooksnud ning allamäge jooksmine põrutas jalatallad ikka korralikult ära. Kusagil poole maa peal sai kerge minek otsa. Olin alustanud liiga kiiresti ja see maksis nüüd kätte. Lasksin tempot veel alla, et kulgeda mõnusalt ja mitte lõhkuda liialt jalgu.

Sellist kaasaelamist, mis raja kõrval toimus, ei olnud enne kogenud. Kui teistel suurtel jooksudel on ikka pikki alleesid, kus kaasaelajaid ei olnud, siis NY oli praktiliselt kogu 42 km raja äär palistatud rahvamassidega. Mõningatesse kohtadesse vaatajaid ei lastud, nagu sillad jms. Kuid see möll ja melu raja kõrval oli super. Pea igal miilil oli mingi muusikabänd ja kaasaelamine toimus mitmes keeles.

Kohalikud jooksjad, kes kandsid piirkonna klubi särke, neile elati piirkonna põhiselt kaasa. Eriilise tähelepanu ja ergutuse osaliseks said politseinikud. Politsei amet on ameeriklaste poolt väga hinnatud ja seda oli rajal tunda.Hüüti pidevalt "Go, go NYPD". Eks igal jooksul on ka kostüümides jooksjad. Mul õnnestus alates poolest maast joosta koos supermaniga. Ja ka temale elati häälekalt kaasa.

Jooksjate jootmine oli väga hästi korraldatud. Iga miili (1,5 km) järel oli joogipunkt, kus pakuti spordijooki ja vett. Lauad olid pikad ja jootjad abivalmis. Maha visatud tühjad topsid üritati harjadega kohe kokku lükata, et hoida rada puhas.

Esimest korda jooksin maratoni miilide mõõtkavas ja tunne oli, et miilidena on joosta psühholoogiliselt lihtsam. 26 miili on ikkagi vähem kui 42 kilomeetrit. Eriti lõpuosa, jäänud veel 2 miili, 1 miil jne.

Raja lõpuosas kulges pargis, kus rada kulges künklikul maastikul ja oli pidevalt üles ja alla. Ma jooksin ühtlaselt kuigi oli näha, et paljudele oli need lõpu tõusud liiast. Lõpuosas mitmed kippusid kõndima.

Kuna eesmärk oli mataon läbi joosta, siis ei häirinud kui raja peal möödusid kõigepealt 3:00 tempomeistrid, siis 3:05 ja lõpuosas 3:15 grupp. Liikusin omas tempos ja nautisin melu ja vaateid. Sildadelt avanevad vaated olid suurepärased.  Hoolimata raskest rajaprofiilist.

Alles lõpujoone eel , kohalikus mõõtkavas oli lõpuni 150 ühikut, tegin mõned kiiremad sammud kui nägin, et võimalik lõpetada ajaga alla 3.20.

Lõpus medal ja taastav toidukotike. Kiitmine jätkus ka raja lõpus ning meditsiinipersonal jälgis väga valvsalt, kui kellelgi natuke rohkem paha hakkas või maha istus. Kohe oldi juures ja pakuti abi.

Lõpus taas jagati jooksjad kaheks, pagasiga ja ilma. Need kes pagasiga, neile pandi termokile ümber ja suunati pagasi suunas.  Teised said pleedid ja suunati pargist välja.

Pagasiautod olid järjestatud pargis alates suurematest numbritest ehk nüüd tuli jalutada päris pikalt, et riided kätte saada. Samas loogiline, kuna siis ei tekita esimesed lõpetajad ummikuid vaid hajutatakse kogu rahvas parki ära. Ja tavapäraselt eespool lõpetajad on ka treenitumad ehk jõuavad ka vajaliku pikema maa maha käia. Taastumiseks oli see käimine hea ja aitas jääkained paremini välja. Kui oleks seisma jäänud, oleks järgmine päev olnud hullem.

Kokkuvõttes sai kinnitust, et maraton on midagi muud kui lühemad jooksud. Maratonis on iga detail õnnestumiseks oluline ning seda tuleb joosta peaga, mitte jalgadega.

Lisamõtted ja fotod siis järgmise postitusega. 
Vabandan kirjavigade pärast aga pean tormama edasi lennujaama suunas.